Maria Dahvana Headley - You Pretend Like You Never Met Me, and I'll Pretend Like I Never Met You (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Sünge õudusloo kanti jutt mustkunstnikust nimega Wells, kes satub lantima väga vale naist. Wells on keskealine Idahos elav (mitmendat korda lahutatud) mees, kelle elupäevad mööduvad pidudel ja laste sünnipäevadel imetrikke tehes ning kõiksugu väiksemaid naudinguid otsides. Nii satub ta kõrtsis üksi oleva naise lummusesse, kuid üheöösuhte asemel saab ta tsiklimeeste soovimatu tähelepanu osaliseks, millele järgneb katse selle naise last surnuist üles äratada.

Millega oleks ehk Wellsi isa hakkama saanud – kes oli igati võimekas mustkunstnik ja kes oli arvatavalt sõlminud lepingu musta maagia kasutamiseks. Aga noh, kui on selline leping, siis on ka saatan, kes selle eest tasu sisse nõuab. Igal juhul, Wells ja see baaris kohatud femme fatale kohtavad oma saatanat.

Tekst on ehk dark fantasy, igal juhul selline Idaho noir ebaõnnestunud keskealisest mustkunstnikust ja ta elu õnnetuimast päevast. Midagi õpetlikku siit välja lugeda just pole (või oh, omandage nooruses hariduses ja töökutse!), aga selline blaseerunud noir väikesest inimesest on teostatud päris stiilselt.

Maria Dahvana Headley - Give Her Honey When You Hear Her Scream (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2013)

Juhtub sedapsi, et äkiste leiavad teineteise nõia ja võluri abikaasad. Leiavad end kohe nii armunult, et nõid kui võlur püüavad omapoolselt sellesse sekkuda.  Ja noh, tulemuseks pole kindlasti midagi sellist, mida teineteisesse tormakalt armunud ootaksid – mitte et nad varem poleks pidanud oma abikaasade kõrval kõiksugu veidrusi läbi elama.

Nagu Samatari puhul, pole see tekst samuti just lihtsakoeline loo jutustamine (või on küsimus minu inglise keele mõistmises) ja ega nõiast naine või võlurist mees pole just rutiinsed kurikaelad. Ja see kirg ja armumine ja omanditunne, eksole: puhas lähisuhtevägivald, aga fantasy võtmes.

Maria Dahvana Headley - Such & Such Said to So & So (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2014)

Lühilugu alkoholi kahjulikkusest. Sest liigtarvitamisel võib sind tabada deliirium. Ning seal võivad ärgata alkoholist inspireeritud deemonid ellu - õnneks juhtub reaalselt seda vaid juttudes, mitte pärismaailmas.

Aga jah, siin ärkab ellu Martini-mees (muidugi kuum italiaano) ja mis iganes muud alkoholi reklaamnäod jne. Joomiskuradid! Et ansambel täielik oleks, tegutsevad jutus koos inimestega veel koerad ja kassid, kes võivad eriti ülbed kamraadid olla.

Eks siis plusspunktid niisuguse kena ja veidra noir maailma loomise eest; muus osas ei suuda just õnnest segane olla.

Maria Dahvana Headley – Adriftica (Robots vs. Fairies, 2018)

Tekst algab kui ökoulme – Maa on hävinemas, loodus on kokku kuivanud või üleujutatud või väljasurnud; ka inimsugu on alla andmas selle enda põhjustatud hävingu tõttu. Aga … see on petekas. Headley teeb minu meelest lugejale mitu ninanipsu sellega, pakkudes välja mitu klišeelikku lahendust, kuidas tekst peaks teatud murdepunktides edasi minema … ja siis puändiga annab hoopis ootamatu lahenduse. Muidugi on Maa liigirikkuse hävinemises oma süü inimestel (või mis „oma süü“ – peamine süü ikka), kuid lõplikult liigutas kaalukeelt hoopis … üks üleloomulik pettumus.

Kui järele mõelda, siis Headley kasutatud kaanontekstile on loos mitmeid viiteid, lihtsalt ei osanud lugedes midagi niisugust absoluutselt oodata. No ja muidugi see väljasurev rokibändinduse lugu (kõik need tuntud nimed, millest nii melanhoolselt kirjutatakse), see on omal moel niisamuti hea tähelepanu eemalejuhtija. Mõelda vaid, haldjatest bänd käristab doomi! Ootamatult kihvt tekst.

„„I know who you are. You wrote that book, right? The one about bacchanals causing God hallucinations, heart attacks caused by bass, and whether you can deal with the devil or summon the dead if you play the right kind of song? I liked that book.“ 

It’s unclear whether he’s full of shit. I did write that book. It was famous. But it was before he was born. Alas, this isn’t how it’s normally described. Normally people say it’s a book about Bowie.“ (lk 304)

Maria Dahvana Headley - The Tallest Doll in New York City (New York Fantastic, 2017)

New Yorgi valentinipäeva lugu, kus kaks kolmekümnendate tuntuimat pilvelõhkujat saavad paariks. Sest Chrysler Building otsustas viimaks ohjad enda kätte võtta - kaua see Empire State Building vahib oma kirvenäoga temast mööda, ei mingit reageeringut Chrysleri võluvatele volüümidele? Kui mees on möku, peab naine juhtohjad kätte võtma (lugu toimub ikkagi 1930. aastatel), ja Chrysler Building lähebki koos pilvelõhkujatäie inimestega oma õnne järele katsuma.

Lugu on jutustatud läbi Chrysleris töötava eliitrestorani kelneri silmade - isegi kui midagi niisugust erakordset juhtub (et siis pilvelõhkuja tammub kohalt minema!), peavad kelnerid ikka rahu säilitama ja kliente edasi teenindama (no kliente jääb õnneks üha vähemaks, lõpuks jäävad vaid hoones töötajad  hoidma pöialt oma armsa maja randevuule). Ja newyorklased ise, mõned ei pane tähelegi, et korraga blokeerib nende teed pilvelõhkuja, kohalik sõimab ikka seda liiklust jms.

Ühesõnaga, ood New Yorgile, linn mis kunagi ei maga ja ka kõige ilmvõimatum osutub võimalikuks jne. Otseselt ei saagi öelda, et teksti peaks ilmtingimata SFF vaatenurgast hindama, pigem on see linna mütoloogiat käsitlev pala. Igal juhul, tekst ilmus algselt 2014. aasta valentinipäeval Tori lehel.

Maria Dahvana Headley - Black Powder (The Djinn Falls in Love, 2017)

See tekst meeldiks ehk Cormac McCarthy ja Caitlin R. Kiernani tumedamate tekstide austajatele - kuigi üllatuslikul kombel on tegemist pigem “Tuhande ühe öö” järjega. Arvata võib, et see jutt ilmub järgnevalt mõnes fantasy või horrori aasta parimate antoloogias - ja ega vastuväited sellele polekski.

Aga jah… lugu ennast on veidi raske kokku võtta. Igal juhul toimub see kuskil Ameerika pärapõrgus, kus on toimunud tuumajaama õnnetus (ametlikult küll mitte). Võimalik, et selle õnnetuse on põhjustanud džinn, mis on sinna suletud olnud, aga mõneks ajaks järelvalveta jäänud. Sest selles pärapõrgus on juba pea 150 aastat džinn pesitsenud ja mõndagi jõledat korda saatnud; kuid Kütt (kes kunagi džinnid vangistusest päästis) püüab neid kinni… ning vangistab õige ebatraditsioonilises vormis.

Aga jah… siis on veel Poiss, kes tuumaõnnetuse tagajärjel on sünnitraumaga ilma tulnud ja kel on mureks, et koolis ei pööra tüdrukut talle tähelepanu. Ja mis oleks sellele probleemile lahendus? Võtta relv ning minna kooli valimatult tulistama. Ainult et ta röövib endale Küti püssi (mis on pärapõrgu pandimajas varjul, kui Kütt on aastakümneteks puhkama vajunud) ja see on väga vale otsus.

Tume, tume lugu, mis pendeldab mitme aja vahel - mil džinnid vabanesid, mil need Ameerika pärapõrgus tegutsema hakkasid ja mil see tuumakahjustusega poiss hulluks keeras. Mingil moel see tõesti meenutab McCarthy ääremaade raju olemist, ainult et dark fantasy tingimustes. Ma ei saa öelda, et oleks mulle just südantsoojendav tekst, aga kahtlemata selle antoloogia üks tugevamaid juttusid.

Maria Dahvana Headley - The Thirteen Mercies (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2016)

Ilus luupainaja, sümbolitega agoonia inimsoo irreaalsusest. Nagu ikka, siis selliste tekstide võõrkeeles lugemine tekitab parajat hambaval, ning lugemise lõppeesmärgiks paistab olevat teksti enese läbimine, mitte katarsis või muud emotsioonid.

Tekst on sümbol sõjast ja selle laastavatest tagajärgedest. Halastuse asemel võideldakse needuste abil - tähtis on vaid vaenlase põrmustamine ükskõik milliste vahenditega. Aga noh, kui kasutad selliseid meetodeid, siis tekib Smithi kombel küsimus, et mis siis eristab sind “pahadest” jne.

Ühesõnaga, tekst, millest blogi jaoks kirjutamine on paras kivist vee välja pigistamine, mis ei paku kellelegi midagi. Ja ma lugesin seda jändrikku kaks korda… ikka ei midagi.