C. S. E. Cooney - The Last Sophia (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Järjekordne jutt, mis testib reaalsustaju - maailma näeme läbi noore neiu silmade, kes on järjekordselt rasestatud tulnukarassi poolt. Esimene kord juhtus see kartulilaadse olendi poolt, seejärel midagi rebaselikku, nüüd midagi öökullisugust. Rasedused kestavad ligi viis kuud, mis ta järglastest saanud on … no igal juhul on need antud lähisugulastele kasvatamiseks; neil on mingid omad plaanid (või siis ühine plaan).

Neiu avastab ühel hetkel ärgates, et on siis sünnitanud, ning talle tuuakse näha Sophia, kes hakkab rääkima sünnitanuga - Sophia ei soovita seekord end sarnaselt teistele ära anda; temal ja ta õdedel-vendadel on vaja valmistuda sõja jaoks, nad kaitseksid ka oma ema.

Jällegi, on see fantaasia või ulme? Maailm, kus see toimub, pole just meile tuttava maailma toimimisviisiga, pigem võiks seda nimetada sürreaalseks. Ja jälle muidugi see, et õieti millise vaatenurga (või noh, tõlgenduse) annab jutustaja, kui palju võib see jutustaja peast segi olla (nagu Saundersi puhul võis olla). Ühesõnaga, omamoodi meeliavardav lugemiselamus.

C. S. E. Cooney, Carlos Hernandez - A Minnow, or Perhaps a Colossal Squid (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Mänguline lugu ühiskonnast, kus on muuhulgas üks veider karistusviis: võlglased võidakse muuta erinevateks vee-elukateks, kes on võimalus tagasi saada inimeseks, kui lähedaste poolt on võlad õiendatud. Muidugi, probleem on ka selles, et kalana (või muu vee-elukana) elades võid sa hukkuda teiste vee-elukate hambus või elutingimuste tõttu. Või noh, kui võlg jääb lahendamata, siis ka pole naasmist inimsoo hulka.

Loo peategelane on noor neiu, kes on kohaliku timuka (sest on ka hullemaid karistusi) poolt valitud nende vee-elukatega tegelema (nii nendeks sepistamine kui ka järelvalve). Üks järjekordne karistatu on loodusteadlane, kes väidab, et on jälile saanud merineitsite saladusele. Nimelt on merineitsid ühed … üüratud olendid, kogupikkusega u 40 km, kes elutsevad ookeanites ja toituvad sealsetest suurkiskjatest. Valitseja, kes on muuhulgas rahastanud tema teadustööd, ei näe sellest teadmisest just kasu - teadlane pigem ütleb, et need merineitsid võiks tahtmise korral sealse saareriigi lihtsalt kokku pigistada (kui neid vaid huvitaks tillukeste inimolendite tegemised). Ja need meremeeste jutud kohtumistest kaunite merineitsitega … no jätke naljad, meremehed võiks parimal juhul uppuda nende vulvades.

Ühesõnaga, teadlane soovib enda muutmist kalaks, et siis ujuda merineitsi juurde ja see sööks ta ära. Kuid enne kohtuotsuse väljakuulutamist muudab ta korraga meelt.

Nagu öeldud,  päris värvikas ja mänguline maailm, mis vast Hernandezist lähtuvalt õige ibeerialike meeleoludega - siinne ülevaade on ikka väga kuivalt esitatud. Muidugi, mõlemad autorid ongi üsna hea fantaasiaga kirjutajad.

Jonathan Strahan - The Book of Dragons (2020)

 

Ootamatult mõnus lugemiselamus võrreldes Strahani viimaste teadusliku fantastika antoloogiatega (“Made to Order”, täiesti lootusetult pooleli on “Mission Critical”). Enamus tekste on pigem positiivsed kogemused, vaid mõned üksikud jäävad igavaks või siis väheste teadmiste tõttu kaugeks. Lohe / draakoni teema on paneb muidugi ootama peamiselt high fantasy värke (või noh, padufantasy), aga selliseid lugusid on tegelikult vähe (eelkõige torkavad pähe Parker, Elliott, Nix, ehk ka Swanwick). Pigem kõiguvad enamus tekst science fantasy ja ulme kandis (vist mõnusaim näide on JY Yangi lugu maasarnastamiseks kasutatava jumal-draakoni juhtum).

Kui algul arvasin, et see antoloogia on jätk Gardner Dozois koostatud “The Book of Swords” ja “The Book of Magic”, siis Strahani poolt jääb küll otsene side mainimata ning kahtlemata on see raamat parema kvaliteediga kui Dozois viimaseks jäänud originaalloomingu antoloogiad. Minu jaoks senikogemata autorid sai siit neli - tuntumatest McKillip ja Robson (igati lahe lugu!), täiesti uuteks nimedeks on White ja McCaffrey.

Mõneti kahju on selles, et antoloogia luuleautorid on pea kõik huvitavad proosakirjutajad (Jane Yolen, Jo Walton, Beth Cato, C. S. E. Cooney, Theodora Goss) - teadupärast on võõrkeelset luulet proosast hulga raskem lugeda, seega kuigi olen nende luuletused läbi lugenud, ei hakka neid kuidagi kommenteerima.

Elle Katharine White: Matriculation 3/10

Zen Cho: Hikaya Sri Bujang, or The Tale of the Naga Sage 5/10

Daniel Abraham: Yuli 5/10

Ken Liu: A Whisper of Blue 6/10

Brooke Bolander: Where the River Turns to Concrete 6/10 

K. J. Parker: Habitat 6/10

Ellen Klages: Pox 4/10

R. F. Kuang: The Nine Curves River 5/10

Kelly Barnhill: Lucky's Dragon 5/10

JY Yang: The Exile 6/10

Peter S. Beagle: Except on Saturdays 4/10

Kelly Robson: La Vitesse 6/10

Kate Elliott :The Long Walk 6/10

Garth Nix: Cut Me Another Quill, Mister Fitz 5/10

Seanan McGuire: Hoard 5/10

Aliette de Bodard: The Last Hunt 4/10

Ann Leckie, Rachel Swirsky: We Continue 7/10

Todd McCaffrey: Small Bird's Plea 4/10

Michael Swanwick: Dragon Slayer 6/10

Patricia A. McKillip: Camouflage 5/10

Sarah Gailey: We Don't Talk About the Dragon 5/10

Scott Lynch: Maybe Just Go Up There and Talk to It 6/10

C. S. E. Cooney - Though She Be But Little (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)

Cooney’lt selge pettumus, aga ehk jääb loo võlu keele oskamatuse taha pidama, või polnud hetkel erilist püsivust sürreaalsemate maailmade jaoks. Lugu kui selline … no eks see üks õudukas ole oma hirmude ületamisest või nii. Või midagi.

Aga eks iga autor tahab vahel nö segast panna ja paistab, et Cooney on niiehknaa keskmisest mängulisema proosa kirjutaja, ning eksperimenteerimine on igas žanris värske vere tootja. Igal juhul, nii Strahan kui Horton on selle oma valikusse võtnud.

C.S.E. Cooney – The Two Paupers (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Esimesel lugemisel tundus see jutustus päris ärritav soga. Käib mingi fantasy-värk, millel pole õieti saba ega sarvi, üks naine ja mees muudkui vihkavad ja armastavad teineteist ning üleloomulikud jõud kas toetavad neid või keeravad käru. Ja lõpp on selline nagu on. Et tegemist on Cooney'ga, siis ei uskunud, et tema kirjutatud lugu on minu jaoks niisugune ebaõnnestumine (no mõned vaimukad kohad ju torkasid silma). Seega võtsin loo uuesti ette... ja kohe hakkas normaalsem tunne – ikka on jah Cooney oma kiiksudega; fantasy, mis pole õnneks liialt hämar või traditsiooniline. Tegemist pole küll tipptekstiga, aga armastusloona igati normaalne.

Lugu siis sellest, kuidas skulptor ja autor elavad kõrvuti üüritubades. Midagi nagu nende vahel susiseb, kui vaid... kui vaid see oleks võimalik. Maailm, kus nad elavad, on õige maagiline (kuigi kasutuses on nii elekter kui autod), eksisteerivad veel paralleelilmad ning see skulptor... tema ja ta skulptuurid on hoopis vaimudest vaevatud. Autorist naine sekkub ja varastab skulptori viimase töö – enne kui see jõuab skulptuuri purustada, nagu ta ikka oma valminud töödega teeb. Ainult et naine ei tea, miks skulptuurid elustuvad ja milliseks otstarbeks need õieti on. Skulptor satub vargusest ärevusse ja ta läheb kohta, kust sai alguse ta vaimu vaevamine. Peagi mõistab naine, et midagi on väga mäda... ja järgneb skulptuuriga sellesse paralleelsete ilmade lõikumiskohta.

Oeh, segane? Noh, ega jutustus polegi lühilugu ning Cooney on üritanud selgitada tegelaste käitumise tagamaid jne. Omamoodi on tegemist õuduslooga, kõik need paralleelilmade kurjad tegelased ja situatsioonid. Tegelasgalerii pole mingi lihtsate inimeste kogum, nad on ikka igasuguste kiiksudega jne. Käesoleva antoloogia pikim tekst, kujutan ette, et Cooney kirjutatu võiks nii mõnelegi vähe kiiksuga ulme lugejale meeldida.

C.S.E. Cooney – The Canary of Candletown (The Mammoth Book of Steampunk Adventures, 2014)

Igati kurblik lugu Candletowni kaevuritest. Loo kangelanna on pärit kaevurite perest (kaheksas järeltulija!) ja lapsest saati kaevandustes töötanud, õieti on ta kaevanduse omand. Nüüdseks on ta 18-aastane neiu, kes on põhimõtteliselt unustanud (või täpsemini öeldes: pole teadlik) elu inimlikumast küljest. Ta vaid tegutseb kaevanduse käikudes, maa peal käib ta magamas. Aga ühel päeval määratakse ta üürituppa uus kaaslane – sakslanna, kes on neiu täielik vastand. Pikk, blond, elukogemused – tegemist on endise revolutsionääriga, kes on tegutsenud Euroopa 19. sajandi keskpaiga töölismässudes ja nüüd Ameerikasse pagenud. Naised armuvad. Blond jutustab oma minevikust kangelaslikke lugusid, brünett kuulab ja suudleb (sest ta on kaotanud kõnevõime ja algselt ilmus lugu queer-aurupungi kogumikus). Aga ükskord lahvatab leek... ja loo kangelanna plahvatab – tõsi küll, veidi valel ajal ja kohas.

„The Operators of Candletown are its guardians. They are the law, and the law is coal. This is the century of steam. No height too high, no depth too distant, no horizon unpursued. The world runs on fume and fire. Whoever holds the fire owns the aluminium dragons of the sky, the iron serpents of the earth, the steel-plated leviathans of the sea.“ (lk 196-197)

Et tegemist aurupungiga, siis selles Ameerika kaevanduses töötavad vigastest inimestest loodud kõhedustäratavad monstrum-mechad. Kui esmatutvus Cooneyga oli õige riivatu, siis see lugu... on zolaliku naturalismihõnguga aurupunk. Töölisklassi rõhumine jne, eks see omamoodi muinasjutulik ole.

C.S.E. Cooney – Witch, Beast, Saint: An Erotic Fairy Tale (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Loo pealkiri on inforikas – ongi kolm tegelast, kes muinasjutulises maailmas teevad üksteisega erootikat. Noh, kas nüüd just sellist ilusat erootikat... pigem sellist palavat panemist. Nõid ja koletis panevad, koletis ja pühak panevad, pühak ja nõid panevad. Kuna tegemist on fantasyga, ei saa jutus toimuvat just zoofiiliaks nimetada, ja pealegi on monstrumlikuks koletiseks moondatud inimene. Ja kas nõid ja pühak niisamuti 100% homo sapiens sapiens on, eks seegi ole ehk vaieldav. Ehk on siin loos esindatud ka sadomaso rollimänge, kes teab. Igal juhul, ma ehk polegi varem lugenud niivõrd ihast ja seemnest nõretavat ulmet, mis on vahelduseks muidugi igati tore.

Lugu siis sellest, et nõid leiab metsast surmasuus oleva koletise. Ta võtab koletise enda hoole alla ja eks naisel tekib iha sellise olendi järele, mõelda vaid, tal on sellised sarved ja kihvad ja karvastik ja selline riist. Ühesõnaga, vapustav värk. Peale koletise ravimist, puhastamist ja sasimist hakkavadki nad mürama. Ühel päeval on aga nõia ukse taga pühak, kes käib maailmas ringi ja päästab koletiseks moondatud inimesi nende needusest. Nõia ja pühaku vahel tekib lihalik säde ning nõid peab plaani seda meest võtta, aga kui koletis saabub, võtab pühak koletise kaasa, et see tagasi inimeseks muuta. Üksijäänud nõid on päevade kaupa löödud, talle oli armsaks saanud koletise elajalik ramm ja hais ja muidu selts.

Mööduvad nädalad, ja korraga on ukse taga mees... see kes enne koletis oli! Ja kes soovib, et nõid ta tagasi koletiseks muudaks... just selliseks armuorjaks nagu nõid teda endale sooviks. Nõid vajab natuke (või palju) veenmist... teadagi mil viisil. Ja ühel päeval on pühak tagasi, kes ei ole samuti saanud nõida meelest ja...

No ühesõnaga, tore pornofantasy, kergelt humoorikas ja irooniline ja omal moel stiilne. Eks sellist lugu saaks palju siivsamalt ja vihjelisemalt kirjutada, aga ei, autor paneb sirgjooneliselt. Seegi ole kunst omaette. Mis kõige toredam, tegemist pole mõne mehe fantaasiaga.