Katherine Addison - The Goblin Emperor (2019)

 

Ühel hommikul tuleb kaugesse lossi sõnumitooja ja teatab keisri ja ta pärijate hukkumisest lennuõnnetuses. Lähim meesliini pärija on Maia, keisri neljanda naise poeg; naisega abielu oli poliitiline ning nii ema kui poeg olid ebasoosingus, ema surma järel pagendati poeg koos riigireeturluses süüdistatava sugulasega sinna üksikusse lossi. Ning unustati.

Kuid nüüd, peale keisri ja otseste pärijate hukku, toimetatakse Maia pealinna ning pannakse keisriks. Noormehel pole vähimatki aimu sisepoliitikast või kombestikust - kuid tal on vaistu (ja vedamist) õigete “inimeste” usaldamiseks. Ning ta hoolib ja ei pea end maailma uueks nabaks.

Selline lähenemine kahtlemata šokeerib õukonda ja ametnikke, aga ka … tasapisi tekitab mõneski austust. Muidugi, on enam kui küll tegelasi, kellele see uus keiser ei sobi ning uuel keisril tuleb järjest rinda pista nii lähikonnast pärit riigipöördekatse kui ka rahulolematute atentaadiga. Selge, et süüdlasi tuleb karistada, kuid samas - seepärast ei pea kannatama süütud. Niisamuti laseb ta uurida eelmise keisri hukkumise asjaolusid - sest tegemist on tahtliku kuritööga. Selgub, et selle taga on kaks vägagi vastandlikku jõudu (ühe jõu puhul tekkis ootamatu paralleel Dostojevski “Kurjade vaimudega”). 

Üks keisri kohustusi on abielu. Esialgu üsna formaalne (ja keisrit õnnetuks tegev) valik abikaasaks (Maia isa oli teadagi viis korda abielus) osutub viimaks … no ei tea, sellest kuuleb ehk rohkem järgmise romaani jooksul.

Teose vast tumedaim külg on Maia ja isa suhe. Mida õieti polnud, sest vana keiser ei hoolinud oma “võõramaalasest” naisest ja pulmaöö tagajärjena tekkinud segaverelisest pojast. Kuid noore keisrina peab Maia üha kokku puutuma isa pärandiga ning teda ja ta mälestust austama, kuigi … isa kui selline pole seda õieti väärt. Muidugi, Maia püüab tedagi mõista (keisri elu on kõike muud kui privaatne), kuid see on keeruline.

Ühesõnaga, midagi sellist see raamat on ning jätkuvalt paistab see ulmelugejatel keelel ja meelel olevat (niisiis, pole hooajakaup!) - muuhulgas osutatud ka kui üheks hopepunki alustalaks (“Grimdark is not the only color.”). Ja tõepoolest, raamat täis õukonnaintriige ja üleskasvamist pole mul just otsitud lugemisvara, aga see peategelane mõjub kuidagi … sooja tekitavalt. Muidugi, tegu pole eneseabiromaaniga, see on siiski fantaasiakirjandus - siit ei saa õpetusi, kuidas olla parem inimene; siit saad kujutluse, et sa võiksid olla … parem inimene. Ja see on omamoodi saavutus.

Jäi mainimata, et tegu on haldjate maailmaga ja pealkirjas mainitud “goblin” eesti keelde vahendamine on minu jaoks senini keeruline (jajah, Buehlman “Blacktongue Thief”). Ses suhtes siin raamatus vastu vaatav nimede rägastik on lugeja jaoks vast päris keeruline ülesanne ning mõnelgi puhul andsin alla, et raamatus esineva nimeloendi abil tegelaste suguluse määratlemist korralikult paika panna - mis muidugi mõneti vähendab kõiksugu finesside tabamist. Aga ehk ikka suures plaanis sai asjale pihta.

Ühesõnaga, kindlasti soovitatav neile, kes otsivad fantaasiakirjandusest midagi … teistsugust. Lootust.

Sarah Monette - Why Do You Linger? (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2012)

Kurblik lugu mehest, kelle abikaasa on surnud, aga ta ilmub ikka ja jälle vaimuna nende majja. Nad olid 16 aastat abielus ning viimasel ajal mitte just õnnelikult, kuivõrd mehele tekkis kõrvalsuhe, millest teadlikuks saanud naine polnud ülemaara rahul.

Ühesõnaga, abikaasa vaim on pidevalt mehel seljas ja see tekitab elajal väheke kõhedaid hetki; rääkimata sellest, et see situatsioon on enam kui tüütu. Mees tühjendab kodu naise asjadest, aga ei, ikka ilmub see ilmutis tagasi ja vaatab teda nii süüdistavalt. Mehel on vaja teada, miks kadunud abikaasa teda niimoodi piinab ja viimaks õnnestub tal vaimuga mõtteid vahetada.

Lugu on pigem selline lüüriline impressioon, mille eesmärgiks on eelkõige emotsioone pakkuda, mitte et anda mõtte- või arutlusainet. Õnneks on see tekst parajalt lühike, mistõttu tegemist igati harju keskmise lugemiskogemusega.