Anna Sakse - Granaadipuu (Lehed lõkketules, 1974)

 

Lugu kõikevõitvast armastusest, mille tulemusel võis maailma tekkida granaadipuu. Selleks oli aga vaja kaht rahvust, kes teineteist vihkaksid - näiteks nagu kreeklased ja türklased, kes on samas aga sunnitud elama naabritena. Ja lapsed, kes hoolimata isade vaenuõhutamisest, üksteisesse lootusetult armuvad.

Nojah, armunud kreeka neid ja türgi noormees otsustavad saatused ühendada ja saada inimesteks ning minna üheskoos laia maailma õnne otsima, vaatamata isade vastumeelele. Türklasest isa pöördub ühe meistrimehe poole, et see valmistaks talle granaadi, mille siis isa heidaks pulmatseremoonial noorte ette - hoiatuseks teistele noortele. Meistrile aga meenub oma noorus ja tema tollane kreeklannast ihaldatu, kellega ei saanud õnne otsida …

Ehk nagu nagu laulab Anna ja tema petisest armastatu Hans sellest “Lumekuninganna” multikas: “armastus muudab kõik” (nojah, vähemalt mingiks ajaks).

Anna Sakse - Kameelia (Lehed lõkketules, 1974)

 

Lugu siis sellest, kuidas Euroopasse jõudis taim, mida siin hakati kutsuma kameeliaks. Aga selleks tuli kõigepealt saata üks munk (nimega Kameelia) saata Jaapanisse, et see tutvustaks paganatele ristiusku. Ja et ta oleks ikka korralik munk, kes teeks tööd andumusega ning peaks kinni antud tõotustest. Tõepoolest, Kameelia on kõike seda.

Kuniks ta satub paastuajal ühe puu juurde taimejuuri söögiks otsima. Puu juures on mingid imelikud sääsed, keda Kameelia asub peletama. Järgmisel päeval sama puu juurde naastes … ilmub okstele kummaline olend, kes suudleb munka tänutäheks selle eest, et ta on sääski peletanud. See naisolend kutsub end drüaadiks! Munk on segaduses - see oli ta elu ilusaim hetk, aga … ikkagi suudlus. Ta otsustab, et tegu pole naisega, vaid hingega. Ja hakkab edaspidigi puud külastama, et tapetud sääskede eest saada suudlusi. Kuni drüaad teatab, et puu vajub nüüd talveunne ja tema koos sellega. Munk … ei suuda iha talitseda.

Omal moel jabur ja meelas kunstmuinasjutt. Eks kindlasti on jaapani mütoloogias mingid olendid, kes elavad puuga ühenduses, vast siis lihtsuse mõttes on need siin nimetatud antiikmütoloogiast pärit mõistega “drüaad”.

Anna Sakse - Potikuninga jutustus (Lehed lõkketules, 1974)

 

Vast ehk fantaasiavalda liigituv lugu kirjanikust, kes hingevalu leevendamiseks hakkab endale pasjanssi laduma. Aga see tegevus haarab teda sedavõrd enda võimusesse, et pasjansi ladumisest saab naisele suur kirg, kõik muu argine või töine vaid segab ta kaardiladumist.

Viimaks jõuab naine sellise piirini, et ta otsustab kaardid põletada ja endale kuuli pähe lasta. Kuid enne kaartide ahju viskamist … ilmub kaardipakist kuningas, potikuningas. Milline mees! Kahjuks avastab naine peagi, et tegu on vanatühjaga. “Potikuningas” jutustab, kuidas enda valdusse hingi saab ja milleks see vajalik on. Peategelane sellest perspektiivist just ei vaimustu.

Et siis tekst, mis võiks üles kutsuda normaalsele eluviisile, hoiduma ebaloomulikust või ennast ja teisi kahjustavast käitumisest. Eks siin ole ka ehmatavaid mõtteid, nagu näha alljärgnevast tsitaadist:

“Ta ei teadnud, et mind vaesekest, polnud mehed noorusest saadik mu inetuse tõttu hellitanud. Varem olin ma seda seletanud teisiti - mitte oma inetusega, vaid tarkusega, millega arvasin end õnnistatud olevat. “Meestele ei meeldi targad naised,” kordasin ma oma sõbrataridele, mõistmata, et tark naine on see, kes oskab teeselda lolli, kui armastavale mehele oleks see rohkem meeltmööda.” (lk 66)