“Ta ootas, et Maija Liisa pakub end ehk koduhoidjaks, kuid Maija Liisa omalt poolt ootas, et teda selleks palutaks.
Nii nad istusid ja ootasid. Üks ei julgenud paluda, sest tal polnud kohvi pakkuda, ja teine ei pakkunud ennast, arvates, et Anna Liisa ei pea temast lugu.” (lk 57)
Raamat algab kui ugridrone – dialoogid venivad ja venivad, tegelased tukastavad ja mäluvad öeldu kallal, tõeline mäletsemine. Ja no algul on nimed kõik nii sarnased, et alatihti lähevad sassi. Aga mida lehekülg edasi, seda kindlamaks saab veendumus, et tegemist on hea tekstiga. Saunastseen (lk 30-34) on ikka tõsine andmine, sellest peaks välismaalastele tutvustava video tegema – vot et selline on ugridrone, vaadake ja õppige. Või ehk meenutavad dialoogid siiski regilaulu, korratakse ja vaikselt varieeritakse öeldut (sest tähtis on õige vormel või rituaal!) ning tasapisi keritakse jutulõnga edasi (hea näide reeglite rikkumisest on need kahed kosjatamised Makkoneni lesega). Iseenesest väga viisakas kõnepruuk – ollakse nii kenad ja hoolivad teineteise vastu.
Selles on omamoodi jandilikku elurõõmu, kuidas keskealised lesed muudkui kosjatavad, saaks aga vaid tallu naist tööd murdma. Soomlaste kohvihullus on päris muljetavaldav ja ühtlasi hea näide sellest, kui kahjulik on kohvisõltuvus. Mõned Lassila tegelased meenutavad pisut “Rehepapi” talutöllusid. Ja jutustus lõppeb igati igati sulnilt, kõik, kel vaja, saavad küljekondi. Ja muidugi on meeltülendav lugeda, kuidas peale Ihalaineni plahvatust ja kodus raevutsemist hakkab külaühiskond taas tasapisi ühtselt toimima, jagatakse põrsaid ja kirstulaudu ja riideid. Hea raamat, Lassila huumor kui tasa loksuv merelaine, pikaldane ja mõjus.
“Nii nad elasid ja kannatasid. Kumbki ei rääkinud teineteisega sõnagi. Mõnigi päev läks Antti metsa ja möirgas seal Tohmajärve vallesmani häälega ning õhtuti vihtles tublisti.
Kuid viimaks hakkas niisugune vaikimine Anttit rõhuma ja ta mõtles ning haudus, kuidas Anna Liisaga juttu alustada. Kaks päeva mõtles ta jutu algust välja, kuid viha ja tigedus ei tahtnud niipalju järele anda, et oleks jutu alguse kätte leidnud.
Kuid kolmandal päeval jõudis ta siiski jutuotsale. Kui ta oli paar tundi vaikides istunud, piip suus, ja ühtelugu vargsi Anna Liisa poole vilksanud vaadata, hakkas ta süda pehmenema, sest Anna Liisa paistis oma voki ääres kurb olevat. Ta sülgas mõtlikult ja ütles pominal:
“Jussi Vatanen leidis seal Joel põrssa.”
Anna Liisa muutus rõõmsaks. Ta jättis silmapilk ketramise pooleli ja hüüatas:
“Tohoh!... Või põrssa leidis!”
“Põrssa neh!” urises Antti sülitades, ja kohe ruttas Anna Liisa kohvi keetma.” (lk 180-181)
Huvitav, kas selle raamatu väljaandja on varasemast väljaandest teksti sisse skänninud ja nii raamatu uuesti avaldanud, päris mitmel puhul on “ii” asemel “ü” või “l” asemel “t”.
4 kommentaari:
See oli üks õite hää raamat. Sa oled lugedes üsna sarnaseid asju tähele pannud, mis minagi. Selle vahega, et suutsid need ka ära sõnastada, millega mina kahjuks hakkama ei saanud. Maameeste linnaskäik ja eriti kosimine oli hea (Soome) huumori musternäidis.
Muide lugesin hiljuti Aleksis Kivi humoorikat näidendit "Õlleretk Schleusingenis", millest oleks ju võinud oodata midagi sarnast. Aga see oli masendavalt igav ja tüütu raamat hoopis.
Tegelt oleks pidanud ka mainima, kuidas tegevus niimoodi paratamatult nihu kiskus... ja kõik need võimatud kuulujutud jms.
Ja satiir (nagu reklaamitakse) on aja jooksul ikka parajalt maha kulunud, alles ongi elurõõmus huumor vaid. Mis on tore. Omaette küsimus ka ehk, kui palju mängis Lassila nende põliste soomlaste klišeedega, või kui palju, ma ei tea, sellist rahvusromantilist väljendustki.
Nii, hilisõhtune pea mõtleb ei tea mida, aitab targutamisest.
mhmh, see oli üks väärt teos.
huvitav, kuidas mõni temperamentne lõunamaalane aru saab sellisest tülitsemisest, kus sõnelemise asemel ollakse lihtsalt vait. hmm, ma kunagi olin klassiõega kaks aastat samamoodi vait, seda rekordit pole küll üle suutnud teha.
oleneb tülist.
võib olla ka eluaeg vait.
olenemata kultuuritaustastki?
Postita kommentaar