Robin Hobb – Hull laev I (2014)

Jätkub siis Vestrite perekonna langus ja alandus, viimaks saadakse Bingtownis teada, et Vivacia on piraat Kenniti käes, kel pole mingit soovi eluslaeva tagasi müüa. Veel hullem, paistab, et viimasel ajal väärkoheldud Vivacia on nõus hakkama piraadilaevaks... seda Wintrow meelehärmiks, kel õnnestub päästa enda ja oma isa elu Kenniti haige jala eduka mahasaagimisega... mille toimingu käigus tekib kolmnurk Vivacia-Wintrow-Kennit... ja siis on Kenniti hoor Etta... Vestriti väimehele Kyle Havenile leitakse Kenniti poolt jalust ära saamiseks omapärane lahendus, mis paneb Wintrow pojana meelehärmi tundma. Althea jõuab tagasi Bingtowni pere juurde ja avastab, millises jamas Vestritid on, ja seda veel enne seda, kui vastuoluline ja unustamatu Brashen toob halva infokillu Vivaciast.

Aga need on vaid pinnavirvendused. Noor satraap otsustab võtta käsile Bingtowni probleemi ja lahendada see oma Khaleetia nõuandjate tahtmise järgi. Orjandus kõikjale! Ning grotesksel kombel otsustab satraap Bingtowni laevaga kohale sõita. Ja siis on Vihmaorg, kus selgub Vestriti-Malta austajale, et ammuilma mulla alla mattunud varemete all on... viimane lohe, kes nõuab vangist väljasaamist. Aga miks ta sinna vangistatud on... ja kas lohel on seost nende hirmsate meremadudega, kes otsivad oma lunastajat... Ja kes tegelikult on see Amber, kes seab võrke ümber hullu eluslaeva Paragoni; miks teda huvitab lohede ja madude kohta käiv teave? Nojah, selle raamatuosa lõpus tekib äkki Vestritite sõpradel plaan, kuidas Vivacia piraatidelt tagasi võita... aga on see tõesti võimalik?

Eks see selline fantasyseebiooper ole, iga tegelane kisub enda poole ja nö headel tegelastel on raske ühitada ühiseid eesmärke parema tuleviku nimel. Muidugi, on raske oodata, et romaanisarja teise osa alguses mingeid lootuskiiri säraks, seepärast siis ka praegune tegelaste igati õnnetu ja meeleheitlik olukord. Ja muidugi, kas esmapilgul pahad tegelased ikka jõuavad järgneva teksti jooksul paremaks muutuda jne.

“Ta ei öelnud Gragile, et tema mõtted polnud üldse orjade ega maksude juures. Ta oli vaadanud nägusat ja heasüdamlikku noormeest laua taga enda vastas ja oodanud. Ja oodanud asjata. Ta tundis vaid kiindunud sõprust. Ta oli ohanud, mõeldes, miks ei suuda Grag Tenira sugune korralik ja auväärne mees liigutada tema südant ja tundeid nii, nagu oli seda teinud Brashen Trell.” (lk 291)

Raamatus on üllataval kombel hulgaliselt igasugu toimetamata näpukaid, mis küll aegajalt tekitavad lugemisel kõiksugu sõnamänge, ent siiski on need tõlkele üsna tarbetud lisandid.

ulmekirjanduse baas