Vahelduseks vähe lühem lugu ja seda siis sisemisest kosmosest, või noh, selle poole püüdlemisest-liikumisest. Abielupaar elab arhitektide loodud eksperimentaalses linnaosas, mis peaks olema iga maja poolest erakordne (aga siiski ühtne ansambel), ei mingeid tüüplahendusi. Tulemuseks on see, et kui see on mõeldud haigla personalile elupaigaks, siis selles kõiges on midagi häirivat ning seal ei taheta elada.
Üks abielupaar on siiski jäänud algelanike hulka. Mees ei tunne end just õnnelikuna - vähemalt on ta vabanenud (vabastatud) oma töökohast (mida naine küll ei tea) ning naisest vabal ajal tegeleb ta pisiperverssuste ning oma ümbritseva annulleerimist vaimsel tasandil, mille käigus taandub ümbritsev abstraktseteks geomeetrilisteks kujunditeks. Kui ainult ei peaks oma naisega suhtlema, kui saaks kuidagi vabaneda inimlikest kontaktidest, olla vaid … abstraktne kujutelm. Kui naine avastab mehe töötuse, siis tema nii kõrgelennuliselt ei mõtle, tema ei kavatse taluda oma kukil elamist.
Kui eelmised tekstid olid kuidagi puised, siis see jutt läheb puhtalt egoistlikule tasandile ja töötab kuidagi arusaadavamalt. Eks võib mõelda, kas mehe püüdlused tulevad puhtalt temast endast või siis ümbritsev keskkond on kaassüüdlane soodumuse esilekerkimises. Ja noh, milline isiklik draama.
“Olles reaalsuse külge ankurdatud ainult randmele kinnitatud häiremehhanismiga, pööras Faulkner pead vasakult paremale, kustutades teda ümbritsevast maailmast süstemaatiliselt viimasedki jäljed tähendustest, taandades kõik formaalsetele visuaalsetele väärtustele. Vähehaaval hakkasid needki tähendust minetama, abstraktsed värvimassid lahustusid, vedades Faulkneri endaga kaasa puhtakujuliste psüühiliste aistingute maailma, kus ideede klotsid rippusid nagu magnetid Wilsoni kambris …” (lk 81)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar