Võib küll mõelda, et tegu on
parajalt iganenud raamatuga kuskilt aegade hallusest ehk
stalinistlikust kultuuripärandist, aga tegelikult on raamatus
sisalduv päris hea ja tasakaalustatud õpetus, kuidas kohtunik peab
mängu juhtima ja milliseid reegleid tuleb järgida (eks jalgpalli
mängureeglid on tänaseks küll natuke muutunud, aga mängukultuuri
põhimõte on ikka sama). Mõtlesin eelnevalt, et nopiks siit
raamatust vähe naljakaid või kummalisena näivaid mõtteid välja
(ikkagi see kategooriline väljendumine)... aga tegelikult polnud
midagi võtta, vaid paar hädapärast veidrana võetavat tsitaati
(oleneb muidugi lugeja rikutusest).
„60. Küsimus: Missugusele mängijale meeskonnas peab kohtunik enne võistluse algust osutama erilist tähelepanu?Vastus: Kohtunik on kohustatud enne võistluse algust erilist tähelepanu osutama mängijale, kes alustab mängu väravavahina.“ (lk 14)
„100. Küsimus: Kas võib meeskonnas kaasa mängida võistleja, kellel on kunstlik käsi (protees)?Vastus: Ei ole lubatav.“ (lk 19)
„315. Küsimus: Kui pall on pärast karistuslöögi või vabalöögi sooritamist uuesti mängus, millal võivad teda siis puudutada-mängida teised mängijad?Vastus: Pall loetakse mängus olevaks pärast seda, kui ta on maas või õhus teinud täie ringi, s.t. läbinud pikkuse, mis võrdub palli ümbermõõduga.“ (lk 53)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar