Jutt, mis ehk näitlikustab tollasele lugejale aega, kui 1941. aastal asusid saksa väed omakorda Riiga vallutama, muuhulgas siis lennukitega pommitades linna. Ühte varjendisse peitunud seltskonda tabab halb üllatus - nende pea kohal on peale pommitabamust maja purunenud ning varjendist pole võimalik omal jõul väljuda. Aga kas neid tullakse päästma? Kas neil õhku jätkub selleni?
Õnneks selgub, et üks neist on allveelaeva komandör ja tema võtab juhtimise üle. Inimesed usaldavad teda, ikkagi kangelane, sellel on kogemusi keeruliste olukordadega - ja nagu näha, on ta senini vägagi elus. Muidugi, mõni inimene on kohe pessimist ja püüab endale kaasanoogutajaid leida, aga komandör hakkab torudele koputama ja viimaks koputatakse vastu. Morse! Tõsi küll, õhk on nüüd lõppemas ja abi jõuaks nendeni paari tunni pärast. Meeleolud lähevad pingelisemaks, komandör suhtleb välismaailmaga torule koputades ja vastuseid kuuldes.
See on ehk näide läti nõukogude proosast - maailmasõda, saksa pommitajad, vaprad kodanikud ja punaarmeelased. Põhimõtteliselt võinuks see aset leida ükskõik millises sõjategevusest puudutatud piirkonnas, siin pole just “lätilikkust” (mis iganes see minu ettekujutluses ka olla võiks). Jutul on ka puänt (kes ikkagi on see allveelaeva komandör?), mis ühelt poolt on üsna üldinimlik, aga teisalt lahendatud täiesti nõukogulikus vaimus.
Belsi on eesti keelde veel tõlgitud, aga selline lühike esmatutvus ei kutsu just edasi lugema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar