Olulisemaid „hea" raamatu kriteeriume on, et teda lugedes tekib äratundmine, isiklik suhe, lugeja ebateadvusse jõudva isikliku kogemuse, mõtte ja tunnetuse äratundmine; ehk lihtsalt: hea raamat räägib sinust endast. On selge (ning selles on siinkirjutaja veendund nii kognitiivseil kui empiirilisil põhjuseil), et "Popdada" ühtaegu kirjud ja monotoonsed tegelased on märkimisväärsel määral päriselust maha kirjutatud, mistõttu ei saa välistada, et eksisteerib isikuid, kelle jaoks raamatus kirjeldatav tegevustik mingit loogikat ning ehk isegi süžeed omada võiks, andes taolistele lugejatele ohtralt ja otseselt äratundmisrõõmustavaid hetki, kuid samavõrd, nagu üldsusele reaalelus tundmatu teose tegelasena esinev neiu Y või noorsand X (siinvalitud nimed on loomulikult tinglikud) end siit või sealt pildikeselt otse ära tunda võivad, jäävad teose tegelased valitud seltskonnast eemal seisevatele lugejatele algusest lõpuni võõraks. Raamatu mõttemaailma, tegevustiku, sündmuste käigu ja üldise mõttega võib saavutada vaid väga kaudse kontakti. Samastamine (kui järjekordne "hea" kirjanduse kriteerium, eksole) pole võimalik, kuna nimetet tegevuse võimalikkus nõuab kirjandusliku karakteri teatavat psühholoogilist lahangut, tunnetust, olemuse kirjeldust, lugejale mõistetavaks tegemist, mis aga kõne all olevast teosest peaaegu täielikul määral puudub; see-eest on ohtralt pealiskaudseid ning kergeid hetkepildikesi, sädelevaid kostüüme, roosasid aksessuaare, kihisevat šampust, kofeiini (nii vedelas kui tabletses olekus, üldnimetuse all ko-fi), telefonis kõlavaid muusikapalu ja muid sarnaseid elemente, millest teos enamjaolt koosnebki. Noori (ja tõepoolest väga noori) ühtmoodi erilisi, sädelevaid ja roosasid, ühesõnaga, on ohtralt pealiskaudseid seiku, mis ideelisel pinnal lugejast mitte ei kao hetkel, mil teos käest pandud, vaid on päris olematud selleks, et üleüldse kuhugi lugeja meeleni jõuda.Võib muidugi öelda, et tegelikult on labane mitte ära tunda uutlaadi kirjandust, uuenduslikku ning omanäolist, oma piiratudvaatelises konservatismis ning mittemõistvas subjektiivsuses teha maha erinevat ning omapärast, nimetades seda kaude ja läbi lillede "halvaks". Seega - oma empaatias ning mõistlikkuspüüdes - olgu lõpuks veel öeldud, et käesolev tekst kõneleb vaid iseenda eest ning ei taotle absoluutselt mittemingisugust absoluutset tõde. Kuigi puhtilukirjanduslikust vaatenurgast - "Popdada" on halb raamat.
---
Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Noorteajakiri „Värske Rõhk” lasi trükilevisse Barthol Lo Mejori eks perimentaalse, värvikirjadega meigitud ja šriftidega mängleva, justkui manifestaalsust peitva tekstijoru „Popdada 2007—2008”. Raamatus on nähtud „netikeele ja konventsionaalse keeleregistri segunemist ja keelelisi visuaalkujundeid šrifti suurusega mängides” ning muud murrangulist, aga tegelikult kujutab asi endast esiotsa rohkem aromatiseeritud ja rafi nee ritud lelumaailma. Paljud noorkirjutajad kannavad tarbimisühis konna vastu kauna, Barthol Lo Mejor kuulutab Pariisi katustel lesides absoluutset tarbi mist: „Inimesed, kes tänavatel kõnnivad, tunduvad nii sisutud oma pidevas tööle-koju-kiirustamises ja raamis ning mõtlematus tarbimises. Tarbimine peaks olema kompromissitu.” Poppi on raamatus küll, dadat mitte raasugi. Berk Vaher on nimetanud teost „subkultuurseks lastešam puseks”. Täpsemini ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar