“ “Jubedus,” sõnas Synne ja istus ateljes tugitooli. Olen kunstnik ja vahel ma maalin, kuid viimasel ajal on aega jäänud väheseks ja igasugu asjatoimetused neelavad kogu mu loomeproduktiivsuse.” (lk 9)
Järjekordne põnevusraamat Sepalt. Seegi kord on peategelaseks Hinno, keda võib iseloomustada kui kõrge enesehinnanguga alfaisast. Budist küll, aga inimestega suhtlemisel kipub muudkui nende peale käratama. Noh, keskealiste esoteerikute märg unenägu.
“Elu pole just alati roosiorg ja ka roosidel on okkad. Muuseas, väga teravad.” (lk 241)
Hinno on nagu lõvi, kes karjatab oma karja. Tema kari koosneb armsamast, pojast, poja naisest ja lapsest, orbudest tüdrukkaksikutest, joodikust majapidajannast ja ta tütrest, lisaks suur hulk sõpru-tuttavaid, kes ta metsatalus külas käivad. Kui kellelgi on probleeme, viskab Hinno mõned sajalised talle näppu. Maailm on mustvalge – on head ja on halvad inimesed. Aga pole häda, Hinno on mees, kel on kõigele vastus.
“Ka turvamees oleks ära põlenud, kuid mehele oli kukkunud peale paks kiht soojustusvilla ja laip selle all jäi tulest peaaegu puutumata. Nii oligi võimalik tuvastada tapmine, mida oleks võinud täiesti vabalt pidada ka tööõnnetuseks, kui turvamees oleks ära põlenud.” (lk 35)
Võiks öelda, et peategelase kõneviis koosneb pooletoobistest naljadest ja õpetlikest lühilugudest. Kõik naeravad või kuulavad, suu ammuli.
“Ise uurisime naabrimemme käest, mida ta kuulnud või näinud on, kuid muti oli kanadega samal tasemel ja kobis voodisse juba siis, kui teised alles õhtust sõid.” (lk 260)
Hinno on mees, kes on käinud olemise põhjast läbi – raamatu esimeses pooles jutustatakse (sisekõnes!) tervelt kolmel korral, milliseid näguripäevi on ta näinud ja kuidas ta suisa soovinud elu lõpetada. Raamatu lõpus korratakse sama lugu veelkord (mis kinni ei jää, saab kinni löödud) põhjalikult oma armsamale, kes heldimusest ei suuda miskit vastata.
“Oma koju laskis Erik ise veebikaamerad paigutada. Ehkki karateka, oli ta siiski ettevaatlik mees.” (lk 300)
Aga jah... lugu ise – rohkelt veri, higi ja pisaraid. Mürakad mehed ja kobedad naised. Omamoodi nägemus/kogemus täielisest Eesti Vabariigist.
“Nägin, et poiss muigas endale habemesse, kuigi habet ta otseselt ei kandnud, aga nii lihtsalt öeldakse.” (lk 308)
Väike lugejapoolne nurin – ehk kirjastus võiks järgmiste Sepa raamatute puhul muuta trükitähtede šrifti (tundub olevat arial?). Ebamugav lugeda.
---
Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Krimkat on peetud meestekaks, ehkki paljud naisedki naudivad mõr vade nuuskimist. Et veretöötegijaiks valitakse raamatuis enamasti mehed, siis kerkib küsimus: kas naised ei igatsegi tapatööd? See on selgelt seksistlik arus aam. Eesti krimikirjanik Tiit Sepapöörab seesugused kahtlused oma ma hukas romaanis „Eefa hüüdnimega Siug” pea peale. Pisut veniva eks positsiooniga, kuid küljeshoidev lugemiskraam. Üllatav, kuidas autor suudab nii arvukat ja karakteriseeritud tegelaskonda süsteemis hoida, ilma et otsad sassi jookseks. See reedab osavat kirjutajat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar