03 september, 2010
Emil Mihai Cioran - Lagunemise lühikursus (2002)
Raamat, mis on mustades mõtetes truu kaaslane, hea nõuandja suitsiidiküsimustes ning paljude elu mõtet puudutavate kõhkluste asjatundja. "Olla või mitte olla" pole mingi küsimus, otse loomulikult mitte olla! ("Väljaspool enesetappu pole lunastust. Kas pole see kummaline: surm, ehkki igavene, pole inimtavades endale kohta leidnud; tema kui ainus reaalsus ei saa kunagi moodi tulla. Ja seega, kuivõrd me elame, oleme kõik vanameelsed." (lk 228))
Lugesin seda raamatut esmakordselt lollil ajal, just siis, kui kõik maailm oli pikemat aega hirmus kole, tühi ja Ciorani pessimism tundus täiesti võimaliku tõena. Aga sellisele ahastavale lugejale pole "Lagunemise lühikursus" kohe kindlasti mõeldud, sest taoline ei taha mõttemängudest või üldse mingitest mängudest midagi kuulda. Aiva elu mõttest.
Seletan lähemalt. Kui minu raskemeelne masendus kaalus raamatu sisu tõepähe, siis sellepärast, et selle sama masenduse silmaklapid tõrjusid ilmselget: teose sisu ja vorm välistavad teineteise (nagu näiteks seda võiks teha raamat, mis kirjutab sellest, et raamatuid ei tohi kirjutada). Teos eitab kõike peale mitteolemise, kuid teos ise kuulub ju olemisse. Maailma ei saa eitada selles olles -- sellest tulenebki raamatu olemas olemise ja tema sisu vastuolu.
Leheküljelt 72 leidsin Ciorani tsitaadi: “filosoofia - umbisikuline muretsemine, varjupaik veretute ideede juures - on pääsetee neile, kes poevad pakku elu hukatusliku pulbitsemise eest.” Just selline on "Lagunemise lühikursus". Mõtteharjutus, ideedega mängimine, kuid ideed ise jäävad ju tegelikult elust endast väljapoole. Kuid masenduses inimese elu ongi üleni pakkupugemine "elu hukatusliku pulbitsemise eest", ja õnn on, kui seda saab kõrvalt näha, üldjuhul ilmselt mitte, ja nagu käsn imeb ta hirmsa innuga endasse kõiki ideid ja teooriad. Sest ideed ongi tema maailm ja elu kole pulbitsus.
Ja vaatamata kõigele tundub mulle siiski, et Cioran kõneleb puhast tõtt. Ainult et see tõde ei ole ehk eriti tervislik.
Nii, ja kui nüüd see tähtis asi on selgeks räägitud, mõningad tekstinäited ja tarkuseterad.
"Kui mitte arvestada mõnd üksikut jäägitu melanhoolia ja ainulaadse vabasurma näidet, pole inimesed muud kui hampelmannid, kes on punaliblesid täis pumbatud, et sünnitada ajalugu ja tema näomoondusi." (lk 98)
"Selleks, et hõivata filosoofias auväärne koht, tuleb olla komödiant, tuleb austada ideedemängu reegleid ja erutuda pseudoprobleemidest. Kuid igal juhul ei tasu tegelda inimese kui sellisega." (lk 96)
"Vaieldamatult oleme me siin ilmas selleks, et mitte midagi teha; kuid selle asemel et muretult oma kõntsa ja kõdu läbi elu lohistada, näeme me palehigis vaeva ja lämbume läpases õhus." (lk 69)
"Kui mõni sõber või juhuslik vastutulija meile südant puistab, siis viib tema saladuste ilmsikstulek meid kimbatusse. Kas näha tema hingepiinades draamat või farssi? See sõltub eranditult sellest, kas oleme üleväsimusest järeleandlikud või ärritunud. Kuna iseenesest pole saatus muud kui paari verepleki ümber tammumine, siis sõltub meie tujust, kas näeme tema kannatuste eksponeerimises ülearust ja häirivat korda või katset välja meelitada kaastunnet.
Raske on nõustuda argumentidega, mida kaasinimesed oma elu õigustamiseks esitavad, ja nii kerkib iga kord, kui mõnega neist hüvasti jätame, üks ja seesama küsimus: kuidas on võimalik, et ta oma elule lõppu ei tee? Pole ju midagi loomulikumat kui kujutleda teise enesetappu. Kui oleme hõlpsasti korratava äratundmise viivul taibanud ehmatusega omaenda tarbetust, siis paistab loomulik, et teisedki on kogenud sedasama. Enda kõrvaldamine tundub nii lihtne ja loogiline! Miks on siis enesetapp nii harv, mispärast hoidutakse suitsiidist? Aga sellepärast, et kui meie mõistus räägibki elutungi vastu, siis see eimiski, mille sunnil me oma tegutsemist jätkame, kaalub üles mis tahes absoluudid; see seletabki surelike sõnatut surmavastast koalitsiooni; see ei ole mitte eksistentsi sümbol, vaid eksistent ise; see on kõik. Ning see eimiski, see kõik, ei suuda anda elule mõtet, kuid laseb ometi elul jätkuda sellena, mis ta on: mittesuitsidiaalne seisund." (lk 34-35)
"Hetk järgneb hetkele; miski ei loo illusiooni, nagu oleks neil sisu, ega jäta muljet, nagu oleks neil tähendust; hetked veerevad omasoodu, end nende kulg ei ole sama mis mei; me jälgime nende möödavoolu mõistmatus lummuses." (lk 27)
"Kuidas võiksime möönda, et meie kõige mõistatuslikumad nägemused tulenevad üksnes närviärritusest, kui tarvitseks vaid meenutada meie sees ja meist väljas pesitsevat deemonit, et end taas sirgu ajada? Me oleme esivanematelt pärinud kalduvuse objektiveerida oma salajasemaid hädasid; mütoloogia on imbunud meie verre ja kirjandus on säilitanud meis armastuse efektide vastu." (lk 100)
"Jõudeolijad mõistavad asju avaramalt ja sügavamalt kui askeldajad: mingid toimetused ei varjuta nende vaatevälja; sündinud lõputus pühapäevas, lasevad nad pilgul ringi käia -- ja näevad ennast vaatamas." (lk 40)
"Peale maailma Loomise ja Hävitamise on kõik ettevõtmised ühtviisi mõttetud." (lk 104)
"Et tõde pooldada, pole tarvis sellesse uskuda, et mõnd ajajärku õigustada, ei pea ta meeldima, sest iga printsiip on tõestatav, iga sündmus aktsepteeritav. Kõiki ilminguid -- olgu need siis vaimu või aja viljad -- võib vastavalt hetketujule kas omaks võtta või ümber lükata: meie mõtterangusest või mööduvatest tujudest ajendatud argumendid on kõigiti võrdväärsed." (lk 167)
Kriteerium
Quotes
Tears and Saints
vaata lisaks:
Emil Mihai Cioran
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Jube raamat tundub olevat. Peaks ka kunagi läbi lugema.
Postita kommentaar