08 september, 2010
Astrid Lindgren – Karlsson katuselt lendab hiilib jälle (1999)
“Noh, kas tuled?” küsis Karlsson.
Väikevend mõtles veel korra järele.
“Aga kui sa mu lennu peal maha pillad?” küsis ta kõhklevalt.
Karlssonit ei paistnud see häirivat.
“Nojah,” tähendas ta, “lapsi on ju nii palju. Üks ees või taga, see on tühiasi.” (lk 25)
Esimene raamat mõjub kui sissejuhatus Karlssoni-teemasse, alles teise raamatu Majasokuga hakkab tõsisem action pihta (ja pole enam seda tüütut koeramangumist!). Huvitav, kuidas tänapäeva jõnglane suhtub Karlssoni telekaga esmatutvumisse (lk 73-75); see nupuke, millega sai nägusid pikemaks või laiemaks keerata, oli vist tõesti üks armas nupuke. Karlssoni argipäevast tahaks rohkem teada. Ja mõnd freudistlikku analüüsi lugeda neist tegelaskujudest.
“Armas ema,” kirjutas ta. “Paistab, nagu akkaks see perekond nüüd lõpplikult välja surema Bossel ja Bettanil on sarlakid ja on aiglas ja ma olen isoleritut. See ei ole valus aga eks ma saan ka sarlakkid ja isa on Londonis kui ta vel elus aga mai ole kuulnd ett ta aige oleks aga kül ta on ku kõik teised ka on aiged. Ma igatsen sinu järele kudas sa ennast mudu tunned kas sa oled väga aige? Ma tahtsin sulle rääkida midagi Karlsonist aga mai tee seda selle pärast ett sa siis akkad muretsema ja sull on tarvis puhkust ja rahu ütlep Majasok tema ei ole aige ja Karlson ka ei ole agakül nad varsti jävad. Ead aega kalis ema, puhka rahus!” (lk 84-85)
Kolmandas raamatus on kurb lugeda juuniõhtute kenasid kirjeldusi (nt lk 38-39) praeguste sügisilmade taustal. Et päike ja soojus ja valgus ja tuuleke. Kolmas raamat on vaat et naljakamgi kui eelmised (sest esimene raamat on niiehknaa saatanast). Muumia-memm on muhe.
"“Ööööhh,” norskas Karlsson.
“Viimaks ometi oleme õiges kohas,” lausus Fille tasa. “Niiviisi ei norska üksi laps, see peab tema olema. Näe, seal ongi mingi paks mütakas, küllap ta seesama on.”
“Öö-öööhh,” laskis Karlsson vihaselt kuuldavale. Talle ei meeldinud, kui teda kutsuti paksuks mütakaks, seda oli norskamisest kuulda.” (lk 113)
“Päris normaalsena see poiss siiski ei tundunud, seda tuleb tunnistada. Ta rääkis segast juttu ja vastas meie küsimustele imelikult, ta ei tahtnud isegi nimetada oma vanemate nime. “Memm on mul muumia ja taat on Unne Matti,” ütles ta lõpuks, rohkem meil ei õnnestunudki temalt välja meelitada. Matti kõlab soomepäraselt, vahest on poisi isa soomlane, igal juhul paistab ta olevat kuulus lendur, kui me poisi lobisemisest õigesti aru saime. Lennuhuvi on poeg nähtavasti pärinud.” (lk 146)
vaata lisaks:
Astrid Lindgren,
lugu lendavate taldrikutega,
noorus on aeg
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar