Jutuvõistluse kümnenda koha lugu on ehk etnoõuduse kanti tekst ühest kummituslikust majast, millega juhtub seletamatuid sündmusi. Kui külarahvas viimaks asja tausta uurima hakkab, selgub üks kurblik lugu köstri perekonnast ja selle sünnil lahkunud poja vaimust, mis jäi taevariiki üle kandumata … ja mis hakkas seda maailma oma vaatepunktist uurima.
Pool teksti sai nüüd spoilerdatud, aga teist poolt mitte. Autor on ühelt poolt võtnud ühe klassikalise õudusloo, mis kenasti mahuks eesti etnoõuduse voolusängi, kuid seejärel on ta seda täiendanud nö rahvusvaheliste motiividega, mis teeb ehk selle jutu maailma kuidagi … liialt suureks? Aga noh, samas see ehk olekski klišee murdmine või edasi arendamine (mitte et ma etnoõuduse tundja oleksin).
Mis mulle aga veel meeldis, oli kuidagi klassikaline (või lihtsalt korralik?) keelekasutus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar