Neil Gaiman – Tähetolm (2010)

““Ja daami eest leides ei või sa teda hoopis aidata või siis rahule jätta? Miks teda oma nõmedustesse segada?”

“Armastusest,” selgitas Tristran.

Neid vaatas teda oma taevasiniste silmadega. “Ma loodan, et sa lämbud sellesse,” sõnas ta ilmetult.” (lk 105)

Tristran on hea näide sellest, et tiineka sugukihk on üks ilmatuma tugev jõud – seitsmeteistkümnene poiss, seksuaalselt frustreeritud ja suudluse eest nõus kasvõi kosmosesse ronima (lk 50-51). Või siis teisiti öeldes on ta kui Loll-Ivan, ausus ja selge eesmärk viib sihile. Noh, umbes nagu eestlane, keda me kõik võiks armastada.

Lugu siis sellest, kuidas kohtlasevõitu külapoiss (või noormees?) satub ilusa külatüdruku juuresolul ähmi ja lubab talle suudluse eest kasvõi langenud tähe tuua. Tüdruk, teadagi, saadab sellise rumala jutu peale poisi kuu peale. Noh, poiss lähebki võlumaale, mis asub muuseas sealsamas, müüri taga. Ja leiab mingis vormis langenud tähe. Mida omakorda jahivad nõidkuninganna ja süsimusta riietuvad kahtlased vennad. Juhtub seiklusi ja sekkuvad kõiksugu veidrad võlutegelased. Lõpuks Loll-Ivan, vabandust, Tristran viibki armastatule selle langenud tähe. Siis aga...

Igati muinasjutuline armastuslugu ja Gaiman on tõesti tore, peale lugemist jäi väga mõnus järelmaik meeltesse. Palju mõnusat huumorit, aga samas ka õudustäratavaid hetki, ja muidugi kõiksugu pisidetailid, mis tekitavad muhelust. Kihvt raamat.

“Ta avastas, et ta käed on peaaegu omatahtsi põimunud Tähe märgadesse juustesse. Ta imestas, kuidas oli arusaamine, kui väga ta neiust hoolis, ometi nii kaua aega võtnud, ja ta ütles seda Tähele, ning too nimetas teda idioodiks, ja tema vastas, et see on kõige kenam asi, milleks üht meest kunagi on nimetatud.” (lk 217)

ulmekirjanduse baas

segane maailm

ulmeseosed
raamatuarmastus