Kuulu järgi olevat see esimene eesti (ulmeautori) fantasyromaan. Mida võib samas lugeda hoopiski paroodiana Howardi, Tolkieni või Zelazny Amberi teoste ainetel (ent see rohkem minu soovuitmõte). Niisiis, kroonikates jälgitakse kolme kuningapõlvkonna võitlusi Pimedusega, võidavad head ja actionil on kogu aeg punn põhjas. Igati optimistlik ja positiivne tegevus – kõik seiklused alati õnnestuvad ja kangelastel ei lahku muie suult. Üleüldse puuduvad überkangelastel märkimisväärsemad hingepiinad või enesekahtlused vms – kui keegi rumal soovitab järele mõelda, on tegemist pigem argpüksi või reeturiga. Parem mõõk valla ja pahade kallale! (Erandiks on IV osa, kus Marten seikleb üsna amberlikes maailmades (Oberoth vs Oberon) ja seda seepärast, et peab verepattu lunastama. Selle raamatu kohta ootamatult raskekaaluline psühholoogiline nüanss, mis siiski laheneb eelmiste osadega sarnaselt ühtmoodi lõbusalt ja lihtsalt.)
Seda kõike on muidugi mõnus lugeda, tekst edeneb kohe ludinal. Lühikesed peatükid ja peamurdmisvaevusteta sisu, hoia vaid möllul sabast kinni. Suisa ökonoomne – alati võib kindel olla, et plindrisse sattudes sekkub deus ex machina ja kuningad sõpradega jäävad ikka olukordade peremeesteks. Ja tekst on tõeliselt siivas, pole siin mingit vastassugupoolega püherdamist, vaid kuningas Gorm saab kibekiirelt kuningannale ja kord jääb Marten imetlema kauneid rindu.
Ühesõnaga, raamat sobiks igati eesti fantasy mõõdupuuks, nö nullpunktiks, õigemini fantaasiameetripuuks – kui palju nurjatum või õelam või kangelaslikum või verisem või maagilisem või filosoofilisem või psühholoogilisem või humoorikam jne jne see või teine fantasyromaan võrreldes selle teosega on, mitu ashinaripunkti pluss- või miinuspoolele. Oleks vaid endal jaksu ja mõtteid, hakkaks mõõtma. No seikluste poolest saaks käesolev nt 5 ashinarit. Kangelaslikkus nii 4. Verisus... 2 äkki? Psühholoogilisus nii -3 vast. Erootika kah -3. Maagilisus 2 ashinarit. No midagi sellist siis. Ahhaa, tegelt see raamat polegi nullpunkt, nagu näha, või muidu muutuks mõned numbrid ebaproportsionaalselt suureks. Tuleb veel mõelda!
“Marten torkas käe selja taha ja tõmbas vöö vahelt revolvri, millesse oli jäänud vaid üks laeng. Ta tõstis käe, tõmbas kuke vinna ja vajutas päästikule. Lask kärgatas tillukeses ruumis kõuena, pannes Vanga võpatama. Ometi tõstis ta käe, püüdes korrata hammastähikuga tehtut, kuid kuuli kiirusega ta võistelda ei suutnud. Kuul tungis ta silme vahele, jättes sinna tillukese ümara augu, ja väljus kuklast. Verd ei olnud. Mitte tilkagi.
“Huvitav, pea valutab,” pomises Vanga. Nagu lummatult jälgis Marten, kuidas nõid käed tõstis, et meelekohti masseerida. Peoga üle lauba tõmmates peatusid ta sõrmed kuuliaugul.
“Mis sa teinud oled, nurjatu?” karjatas ta.
“Ma ju hoiatasin sind, et see on võimas nõidus,” kehitas Marten õlgu, kuigi ta sisemuses kobrutas hirm. Nõid elas ikka veel!” (“Kolm kuningat. Ashinari kroonika III”, lk 264)
“Marten vaatas päikest, mis oli loojumas. Jah, öö polnud enam kaugel. Koletis arvatavasti juba teadis, et teda on taas pidusöök ootamas. Värske vere hõng ja tuttav trummipõrin, mis alati ohvrit tähendas, toovad ta kohale – isegi jumalad alluvad “Pavlovi refleksile”. Ta ootab vaid pimedust.” (“Valge Rüütel. Ashinari kroonikad IV”, lk 329)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar