26 märts, 2011

Aleksis Kivi – Seitse venda (1983)

Klassikat on mõnus taaslugeda. Tead küll, mis enamvähem juhtub jne, aga lugemisnauding saab ikka rammus. Ehk nauditav. Ja käesolevat postitust ei sponsoreeri emakeeleõpetajate-vabamüürlaste ühendus – raamat on tõepoolest mõnuga loetav.

Juhani. Esimese toukolase, kelle oma küüsi saan, pistan elavalt kinni kõige naha ja karvadega, seal on õigus ja kohus.
Simeoni. Mu vaene vend! Kas sa kunagi ka taeva päriliseks loodad saada?
Juhani. Mis hoolin mina taevast, kui ei saa näha Tuhkala Matti verd ning raba!
Simeoni. Oi peletist, oi peletist! Ma pean nutma.
Juhani. Nuta sina koolnud kassi, kuid mitte minu pärast. Hmmh! Mina aga teen verivorste.
Tuomas. Selle rebimise maksan mina kord kätte, seda ma tõotan ja vannun. Nii käib hunt inimesega ümber.
Juhani. Maruhunt. Mina vannun sama vande.” (lk 63)

Vendadel neli jõujoont, mis teoreetiliselt kisuvad eri suunda – Juhani, Aapo, Simeoni ja Eero; aga et vanim vend Juhani on paras populist ja rahvamees ja surnuksrääkija, siis praktikas suuri vastuolusid pole ning järgnetakse kuidagimoodi ikka temale. Juhani kui südame hääl, Aapo kui mõistuse hääl, Simeoni kui jumala (?) hääl, Eero kui modernismi (progressi?) hääl. Samas Laurigi eristuv. Ja Timo kui alatasa Juhani suurim sabarakk, temagi võib mõnel hetkel Suurele Juhile vastanduda. Ning Tuomas, kes teeb vajadusel Juhanile tuule alla, kuid tema jääb ikka kõrvalseisjana kõrguma.

Vendade suhtlemine on kui kaootiline rituaal, käib üks pusklemine või kiitlemine, ning seejärel esitab Aapo mõne ühendava muinasloo või leitakse muud võimalus ühisrinde moodustamiseks. Aapo kui vendade poolt üldtunnustatud tarkpea on mitmel puhul takkajärgi tark, nii mitmelgi korral targutab ta hiljem, et jajah, kellegi väljaöeldud mõttele (nt härjad surnuks tulistada) on temagi paar päeva mõelnud, aga jätnud siis väljaütlemata. Raamatu värvikaim kuju on kahtlemata Juhani oma võimega vendasid kõiksugu rumalusi tegema või püüetega oma võimu kindlustada tarbetute karistuste “parakrahvidega”. Ja muidugi see melodraama, mis pingeolukordades tal sülg keelele toob, naljakas ja samas kurb.

Huvitav, et kui kolmandas peatükis elatakse üle maailmalõpunägemus (lk 54-57), pole korraga Eerost kippu ega kõppu – kõik ülejäänud 6 venda võtavad neil paaril lehel kasvõi paar korda sõna, aga eelnevalt maailmalõppu pilganud Eero (lk 53-54) poleks nagu kohalgi.

Timo. Õnnetuid Jukola pojukesi! Ja seitse tükki! Mis peame nüüd tegema?
Lauri. Küll ma tean, mis teen.
Juhani. Mina niisama. Igaüks nuga kurku!
Timo. Ära põrgu pärast!
Juhani. Mu puss, mu välkuva teraga puss! Verd lasen, nii et lainetab.
Aapo. Juhani!
Juhani. Joosku üheksainsaks lombiks seitsme mehe veri ja upume siis üheskoos punasesse merre, nagu uppus kord kogu Vana Testamendi rahvas! Kus on mu pahkpea-puss, kõige, kõige lepitaja?
Aapo. Taltsuta oma meelt!
Juhani. Teelt ära sina mu eest ja lõpp sellele neetud elule! Puss siia!” (lk 200-201)

lugemik

Kommentaare ei ole: