Hemingway on
teadagi selline vanakooli autor ja ei oska arvatagi, kui tuntud või
hinnatud on ta tänase noorsoo peades – arvatavasti mitte just
eriti. Ja ei oska öelda, miks peakski. Kuigi, mõningaid postitusi
on kooliõpilased tõepoolest teinud, nagu allpool viidetest näha.
Autorile ei andnud fašism rahu, niisiis peale Hispaania kodusõja
püüdis ta hiljem ka natside allveelaevu uputada (aga sellest on
juttu siin raamatus). See selleks.
Igavese romantikuna
(ja sõjakirjanduse austajana) võib sedastada, et see on minu jaoks
Hemingway parim teos, kõik see traagiline ekspressarmastus ja mis
kõik veel (vabariik!). Tekst on küll “punane” ja heroiline ja
ilutsev, aga mis siis, paljudes romaanides on ballasti ja ega siis
saa 500 lehekülge kirjeldada kolmepäevast armufestivali kiilaka
tütarlapsega (no tegelikult saaks, aga milline igavus). Mõned
aastad tagasi sai seda raamatut taaskord loetud ning toona mõtlesin,
et järgmine kord võiks veerida ingliskeelsena, et näha seda,
kuidas need hispaaniakeelsed ropendused ja vandumised originaalis on,
aga noh, ehk siis järgmine kord. Muidugi jääb mulle arusaamatuks
see härjavõitluse värk. Ja mis värk Jordani vanematega – isa
lasi end maha, sest naine (ema?) viis ta niikaugele? Või mis. Kas
Pablo lasi sillaoperatsiooni käigus need neli enda abilist maha? Ei
tea. Kuhu ja milleks üldse Mariat rongiga veeti? Fašistid, raisad.
“Vaata ikka, kui inetu ma olen. Aga siiski võib iga naine tunda, et ta on ilus, ja kui ta seda tunneb, võib ta meest, kes teda armastab, pimedusega lüüa. Mees jääb pimedaks ja ka sina ise jääd pimedaks. Aga siis ühel päeval lähevad ta silmad äkitselt lahti ja ta näeb, kui inetu sa tegelikult oled, ja siis lähevad ka sinu silmad lahti ja sa näed iseennast niisama inetuna, kui tema sind näeb, ja sa jääd ilma nii oma mehest kui oma tundest, nagu oleksid sa ilus.
/-/
Siis aga läheb natuke aega mööda, ja kui sa nõnda inetu oled, kui mina olen, nõnda inetu, nagu üks naine üldse olla saab, siis natukese aja pärast hakkab see tunne, see idiootlik tunne, et sa ilus oled, sinus uuesti aeglaselt kasvama. See kasvab nagu kapsapea. Ja siis, kui see tunne on küps, näeb sind mõni uus mees ja mõtleb, et sa oled ilus, ja kõik hakkab jälle otsast peale. Aga nüüd olen ma arvatavasti sellest east väljas, kuigi kindel ei või iialgi olla.” (lk 112)
“Ja veel üks asi. Ära kunagi eputa armastusega. Suuremal osal inimestel jääbki armastus tundmata. Ka sinule oli see varem tundmata. Aga enam ei ole. Midagi suuremat sellest, mida sa oled Mariaga kogenud – kestku teie ühine elu vaid tänase päeva ja öö või kestku see veel palju pikki aastaid –, ei saa inimesega sündida. Alati leidub neid, kes eitavad armastust, sest nad ei ole seda ise tunda saanud. Aga mina ütlen, et armastus on olemas ja sina oled seda tunda saanud, ja kui sa ka homme sured, oled sa ikkagi õnneseen.” (lk 334)
“Siis olid nad üheskoos, nii et kui kellaosuti, nüüd nähtamatult, edasi liikus, teadsid nad, et see, mis saab osaks ühele, saab osaks ka teisele, et midagi ei ole suuremat kui see, mis on praegu, ja et see on kõik, nüüd ja alati, et see on minevik, on olevik, on nende tulevik. Neil oli see, mis neil ei pidanud enam olema. Neil oli praegu, neil oli enne, neil oli alati, ja praegu ja praegu ja praegu. Jah, praegu, praegu, praegu, just praegu, ainuüksi praegu, ja ei ole muud kui praegu sinuga, kui sina praegus. Nüüd ja alati praegu. Tule praegu, tule, sest ei ole muud kui praegu. Jah, praegu. Las ola praegu ja ainult praegu, ei midagi muud peale praegu, ja sina siin ja mina siin, meie mõlemad üheskoos, ja ära midagi küsi, ära midagi päri, las olla ainult praegu, nüüd ja ikka ja alati ja alati ja alati, sest selles praegus oleme meie üks, üks, ainult üks, ei rohkem kui üks, ei vähem kui üks, üks praegu, üks lahkudes, üks tõustes, üks üles lennates, üks pööreldes, üks hõljudes, aina kaugemale, aina kaugemale ja kaugemale, aina kaugemale ja kaugemale ja kaugemale; üks on üks on üks, on üks, on üks, on üks, on ikka üks, on alati üks, on alla laskudes üks, on hääbudes üks, on armastades üks, on harduses ja õnnes üks, on rõõmus ja lembes üks, on üks maa peale tagasi jõudes, kui küünarnukkide all on laasitud, pahnased männioksad ja ninna tõuseb vaigusegust öölõhna, on üks maa peal tagasi olles, kui ees ootab uue päeva hommik. Siis ta ütles, sest ta oli kogu aeg vaikinud ja kõike seda oma mõtetes kandnud: “Oh, Maria, ma armastan sind ja ma tänan sind selle eest.”” (lk 415)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar