Lugu siis umbes selline: 15-aastane
neiu Wynter koos oma kolmekümnendates aastates isaga naaseb peale
viit aastat karmil põhjamaal viibimist kuningriigi kodusesse
pealinna. Aga palju on nüüd muutunud – isa on haige, pealinnas
valitseb kuninglik hirmuõhkkond ja neiu endine lapsepõlve
mängukaaslane ehk kuninga sohipoeg Razi on sirgunud
üheksateistaastaseks noormeheks, kel on salapärane ja irriteeriv
südamesõber Christopher. Taga hullemaks – kuningas Jonathon on
kuulutanud õiguspärase troonipärija elavaks surnuks ning tahab
upitada arstiks õppiva Razi uueks troonipärijaks. Raz, Christopher
ja teised head (ja halvad) inimesed ei nõustu sellega ning seepärast
neid pekstakse ja sandistatakse – või üritatakse Razile atentaati
sooritada. Ühtlasi puhkeb armukolmnurk neiu ja noormeeste vahel,
millest ma kalgi inimesena ei saanudki lõpuni aru, kes keda õieti
panna tahab (tekstis on ühes kohas äge eitamine nagu printsil ja ta
orjast sõbral võiksid olla omasooiharad suhted – aga kes teab!).
Ühesõnaga, headel tuleb taastada õige troonipärija aujärg, et
kuningriik oma seesmistest vastuoludest üle saaks. On see võimalik?
Ei tea. On kuulda, et õige troonipärija pooldajad-mässajad on
valmis valla laskma miskisugust põrgumasinat, mille Wynteri isa
Lorcan kunagi noorena oli rumalast peast Jonathonile konstrueerinud
(millega täpsemalt tegu, veel ei selgu). Pealinnast tuleb põgeneda,
ning noored teevadki seda, jättes maha surmavalt haige Lorcani. Ja
mida õieti tahavad vaimud ja kassid (need siis triloogia avaosa
üleloomulikud elemendid)? Ei tea.
Tegevustik toimub Euroopas, mis ei ole
päris see teadatuntud hiliskeskaegne Euroopa. Mainitakse Marokot ja
Padovat ning rahvustest türklasi, muud teadatuntut nagu silma ei
torganud (no kerge vastuolu on musulmanide ja, ee, kristlaste vahel,
samas eksisteerivad nad rahumeeli kuningriigi pealinnas). Üldiselt
vehitakse terariistadega, ent on ka musketimürinat. Ses suhtes
lihtne tekst, et asi edeneb väga korrapäraselt ja kronoloogiliselt,
ei mingeid ajas edasi hüppamisi või tagasivaateid vms (no ühes
kohas oli vist juttu, et viis päeva nokitseti raamatukogu
parandustöödega, mingigi kiirendus).
Ning nüüd siis sellest, mis raamatu
juures nagu häiris. Need jubedalt emotsevad peategelased. Prints ja
ta sõber on kui mõõgakangelastest metroseksuaalid, no kohe ikka
päris naiselikud noored mehed, kileda häälega karjuvad valu või
pettumuse pärast, pisarad voolavad ja muudkui kallistavad üksteist
või hellitavad teineteist nimedega. Võeh. Ja siis Wynter, kes
käitub ühtaegu kui emotsionaalselt segane tiinekas ja muidu
varakogenud vabadusvõitleja ning unistab noortest meestest ei tea
mida (sõprust, idülli, mitte seksi). Need peategelased on sellised,
kes võrreldes teiste loomulikumate kõrvaltegelastega (Lorcan,
Jonathon, kass jt) mõjuvad tõeliselt tüütult ja kannatust
proovile panevalt. Ega ometi tõlkija ole omalt poolt teksti veel
naiselikumaks teinud? Või on siis süüdi see, et loo vaatepunkt on
15-aastaselt tüdrukult, kes peab olema keegi, kelleks ta
ealiselt-vaimselt veel lihtsalt valmis ei ole (kuigi puusepana juba
vääriline vaimustavat rohelist rüüd kandma). Igatahes jäi kogu
romaanist üks väga roosa mulje või... midagi. Selge see, et
ilmselgelt sattusin vale raamatu peale, miskipärast muudkui lootsin,
et millal prahvatab miskit võigast, aga noh, veel mitte.
“Siis koondus ta pilk äkki jalge ette põrandale, ta hingas sügavalt sisse ja sirutas õlad välja. Wynter nägi, kuidas Razile mask näole ilmus. Tema ebakindlus, tema hirm, kõik see kadus kuhugi sügavusse, tema jahe muretu õukonnanägu tõusis pinnale nagu jää. Tüdruk nägi, kuidas Razi silmad kähara tuka varjus kalgistusid ja kulmud kõrgis üleolekus kerkisid. Siis lõi ta selja sirgu ja pea kuklasse ning vaatas otse Wynterile silma.
Razi mask purunes tüdrukut nähes miljoniks killuks ning ta komberdas kaks sammu tagasi, enne kui jälle ennast kogus. Tema pilk libises tüdrukult Christopherile ja jälle tagasi. Mees pilgutas kiiresti silmi, justkui tahaks neid oma vaateväljast minema pühkida.
Wynter tundis, kuidas ta nägu praguneb. Oh, issand! mõtles ta. Me tegime valesti, me tegime valesti! Aga siin nad nüüd olid ja kahju oli juba sündinud, niisiis pani ta oma silmadesse kõik, mis vähegi suutis. Ma armastan sind, püüdis ta mehele näidata, püüdis ütelda. Ma olen sinuga! Sa ei ole üksi. (lk 276)
4 kommentaari:
"Ega ometi tõlkija ole omalt poolt teksti veel naiselikumaks teinud?"
Ei ole. Ausalt ka. See oligi niisugune. :-)
Kas triloogia järgmised osad on ilmumas või Tiritamm vaatab avaosa müügiedu?
On. Teine osa peaks kohe-kohe trükikotta minema. Sirje (ehk kirjastus Tiritamm tema isikus) töötab viimaseid päevi "Kuningas Maciuse" kallal ja kui see ära läheb, siis on trükijärjekord Moorehawke'i käes. Iirimaalt tuli ka rõõmusõnum, et saame neilt toetust. Kolmas osa on toimetamisel.
Tore. Poolelijäänud raamatusarjad pole üldse toredad.
Postita kommentaar