Steven Erikson - The God is Not Willing (2021)

 

Romaan, mille tegevustik leiab siis aset 10 aastat peale “The Crippled God” sündmusi - Genabackise kontinendi aladel, kus omal ajal alustas Karsa Orlong oma teed maailma muutmiseks. Mallick Reli impeerium on nüüd siin oma võimu kindlustanud, on veel metsikud maad Silver Lake’i taga, kus siis elavad erinevad … olendid: Teblor, Jheck, Saemdhi jms.

Korraga on need kõik ühinemas, et ühiselt inimeste aladele tungida - ning põhjuseks pole vaid vallutamishimu. Hoopis on lagunemas Jaghuti loodud iidne jäämüür, mis on hoidnud seni nende elupaikade tagust ookeani tagasi - ning jäämüüri hävinemine tähendab lihtsalt kõigi siinsete alade üleujutust. Nende pea müütiliste olendite juhid on juba mõnda aega plaane teinud ning plaanivad nüüd lõunapoolsetele tasandikele tungida.

Jäämüüri seisukorrast pole aga teadlikud impeeriumi jõud: nad küll valmistuvad konfliktiks, sest pingete tõus on selgelt tajutav. Impeeriumi sõjavägi on kümne aasta jooksul edasi arenenud ning hoolimata sellest tohutust elavjõust, mis neid arvatavalt ründab, on neil omad nipid sellega toimetulemiseks, ohjeldamiseks või koguni … nende aitamiseks. Silver Lake’i linnakesse saabub mõnekümnepealine merejalaväelaste rühm - koos enam kui tuhande palgasõduriga, kellega hiljuti vihast lahingut peeti, kuid nüüd on sõlmitud töövõtuleping. Mis küll ei tähenda, et palgasõdurid ei unistaks arveteõiendamisest nendega. Järve ümbruses toimub suur loomade ränne lõuna poole, ning neile järgneb olendite armee (koos järglaste ja mittevõitlejatega), kelle kaugeim eesmärk on jõuda Darujhistani. Sest see jäämüür laguneb. Ja Darujhistanis peaks olema üks enda jumala staatusse vastumeelselt suhtuv Teblor.

Romaani tegelaskonna võib lüüa laias laastus kaheks - lõunapoolsed inimesed ja põhjapoolsed olendid. Inimestest siis Malazani sõjavägi, Balki palgasõdurid (kel paistab olevat mingi side põhjapoolsetega) ning Silver Lake’i elanikud - need, kes veel mäletavad Karsa Orlongi märatsemist ning hiljem toimunud orjade vabanemist. Romaani vast nõrgeim külg on see, et millised üliinimesed need Malazani sõdurid õieti on - supersõdalased, aga ikkagi head inimesed. Emotsionaalselt muidugi kaasakiskuv lugeda, ratsionaalselt võttes aga vähe üle võlli. Varasemast dekaloogiast on siin esindatud seersant Spindle, kel juured koguni Bridgeburnerite juures (mäletamisväärt on küll tegevus “Toll the Hounds” romaanis sealsete väärastunud jumalakummardajatele vastu hakkamisel - millest küll midagi postituses ei kirjutanud). Muus osas on siis sõdurid ühel või teisel viisil peast soe seltskond, kelle ülesandeks on pea abercrombielikku kildu visata - ja olla samas moraalselt (enamvähem) õiglased. Mingil moel see väsitab, kuidagi liialt … positiivsed (aga eks see on Eriksoni nõrkus nende sõjaväelastega).

Põhjapoolne seltskond on muidugi kirju ning kirjumaks teeb seda Teblorite kuulsa Karsa Orlongi pärand - kes on tõstetud pea jumala staatusse, aga kes ei paista sellest põrmugi hoolivat (jajah, raamatu pealkiri, romaanis endas teda küll pole). Pärandiks on ka Orlongi vägistamiste tagajärjel sündinud järglased - tütred Teblorite hulgas ja siis on Rant. Segavereline poeg, kelle Orlongi vereõli kasutamise järel meelemõistuse hägustanud ema ajab ta minema Silver Lake’st ning kes on sirgumas oma vägistajast isa masti hiiglaseks. Rant suundub otsima Tebloreid, et oma sisemuses selgust saada - viis, kuidas ta nende probleemidega tegeleb, tekitab ühtaegu sõpru ja vaenlasi; ning ta äratab tähelepanu ka kõrgemates jõududes (nt War-Bitch, kes peaks olema ehk raamatu kaanekaunitar). Rant ei taha tappa ega möllata - kuigi mis tal üle jääb, kui vaja kaitsta end või sõpra. Rant on siis omamoodi vaste Malazani sõdurite moraalile, aga hoopis traagilisematel alustel (noh, omamoodi antiiktragöödialik tegelane - kui ma nüüd ära ei sõnu).

Aga nagu öeldud, siis jäämüüri lagunemine puudutab kõiki, nii on koos Tebloritega sõjateele ka teised olendid, kes ajalooliselt on üksteisega pigem vaenlased - Jheck, Saemdhi ja misiganes müütilised “rahvad”. Ja eks neil ole erinevad motivatsioonid lõunapoolsetel aladel edasi tegutsemiseks - mis seda üldist liitu just reaalselt ei tugevda.

Romaan on nö kergemalt loetav kui dekaloogia raamatud. Lühem, pole nii palju tegelasi ega tegevuskohti, peatükid on lühemad, aga samas peatükisiseselt pole sellist meeletut vaatenurkade ja maailmade vaheldumist.. Eks kuskil on juba mainitud, et see raamat võiks olla uuele lugejale vaat et sissejuhatuseks Malazani maailma - omal moel tõesti võimalik; eks siin küll mainitakse dekaloogias juhtunut, aga samas tekst loetav ka üsna iseseisvana. Ja seni on vähemalt jumalate ja üliolendite tegevus üsna tagaplaanil - korra küll ilmub Edgewalker kui ka lahutamatu paar Cotillion ja Shadowthrone; kuid nende osalus siinses romaanis jääb üsna hägusaks. 

Eriksoni agenda näib ühtaegu utoopiline (kokkuhoid ja teineteise aitamine) kui naturalistlik (sest elusolendid on oma tegevusega loodusliku keskkonna üsna tuksi keeranud - see on muidugi üsna tänapäevane uhhuuvaba tulevikuvaade).

Algselt triloogiana plaanitud sari on nüüd autori järgi kasvanud tetraloogiaks, ning äsja oktoobris ilmus sarja teine osa “No Life Forsaken” - mis varasema dekaloogiale omaselt on hoopis teise tegelaskonnaga ja kontinendiga.

Timo Talvik - Legendaarne Professor Jänespüks (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse seitsmenda koha lugu on puhas fantaasia, seda küll arvutimänguliku loogikaga. Erru saadetav ülikooli õppejõud mõtleb, et mida siis teha peale akadeemilist õpetamistööd ning talle meenuvad armastatud arvuti- ja rollimängud, mida ta varem ikka mängida sai. Imekombel ärkabki ta peale tööõnnetust ühes … mängus.

Seal on ta mängu sisenejana kõige alama klassi tegelane, ning kuidagi tuleb end üles töötada. Ta valib endale poolhaldja rolli ning tugevusteks saavad erinevad nö akadeemilised võimekused, näiteks eri keelte mõistmine (seda muuhulgas loomade-putukate puhul). Ja algab vaevarikas ning samas ka meelt lahutav (jajah, jänespüks) tõus selle maailma tegijate hulka, mille käigus tuleb eri liiki olendeid omavahel suhtlema ja teineteist mõistma saada.

Arvatavasti mõistan, miks jutuvõistluse hindajatele selline tekst meeldis - meelelahutuslik ja tempokas, lisaks nö inimlike väärtuste rõhutamine (nojah, mis on küll “inimlik” selles fantaasiailmas). Kui eelmised kolm lugu olid rohkem või vähem Eestiga seotud, siis siin on puhas fantaasiailm, või noh, minule täiesti tundmatu LitRPG esteetika.

Karri Tiigisoon - Zombi Business ehk headus võidab (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse kaheksanda koha lugu jätkab tekstide taseme tõstmist. Peategelaseks on eestlane Tamur, kes on Saksamaal hinnatud meditsiiniteadlane. Nüüd aga seisab tal ees eksperimentaalne operatsioon: ta õpetaja on viidud vähi tormilise arengu tõttu koomasse, päästa võiks ehk selline operatsioon, kus aju kaardistatakse infoks, see laaditakse alla, vähk välja ning tervete kudedega kasvatatakse puuduolev tagasi, muuhulgas lisatakse mälukiip, mis ideaalis peaks aitama taastada mälutegevust, andes tagasi mälu jne.

Mitmeid probleeme tekib siin meditsiinieetikaga … ja pärast esmapilgul edukat operatsiooni need eetilised probleemid üha süvenevad. Tamuril õnnestub viimaks professor ka üles äratada, aga tulemus on …  Igal juhul, Tamur jätkab koos assistendiga seda hämarat teed ning tehisaru abil toestatud professor saab jalule. Kuid nüüd tekivad järgmised väljakutsed ning Tamur tõmmatakse lõpuks poliitiliste äärmuslaste lõa otsa - kes muidu ähvardavad mehe teod avalikustada.

Tekst on väga hea ja intrigeeriv kuni selle poliitilise põneviku osani, mis jääb selliseks kiireks tehnopõnevikuks. Aga need meditsiini ja eetika küsimused ning kuhu õieti Tamur jõuab oma inimese tuunimisega, need on väga hea küsimused teaduse arengust ning sekkumisest. Tekst leiab ehk aset lähitulevikus - või kes teab, milliseks on juba arenenud meditsiiniline tehnika.  Eks siingi tekstis on mitmel moel oluline taustategija tehisaru kasutamine, seekord vast neutraalsemas võtmes kui Seio Saksa tulevikufantaasias.

Seio Saks - Fuuga (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse üheksanda koha lugu on puhas teaduslik fantastika, mis kirjeldab elu 21. sajandi teises pooles; tegevus leiab aset Tallinnas, mis on üpris muutunud ning kuulub Atlandi Majandusalasse - mis näib olevat üsna europiidsete inimeste liit ning üha võõravaenulikum. Veel on selles tekstis teiseks suurvõimuks Hiina (rohkemat siin ei mainita).

Kuid on veel üks jõud ning see on üleilmne tehisintellekt, mida on muuhulgas kasutatud linnade ja linnaosade planeerimiseks … kus aga juhtub seletamatuid aegruumilisi veidrusi (üks hüpotees, et tehisintellektil on igav, kui maailm on selgelt piiritletud ja oma piiride taha sulgunud?), mis muuhulgas on üheks põhjuseks, miks tehisintellekt on sattunud põlu alla.

Selles Tallinnas satub üks kohalik mees kohta, mille olemasolust polnud tal aimugi - see on omamoodi linnriik ehk autonoomne Ülemiste linnaosa (mille on siis omal ajal projekteerinud tehisaru), kuhu saadetakse Tallinna sattunud Atlandi Majandusalasse sobimatud inimesed (näiteks peategelane näeb hiljem india perede ilmumist). Ülemiste juhil on plaan nö paremast tulevikust, seda siis tehisaru toetusel. Peategelasele see plaan iseenesest imponeerib, kuid ta uued tuttavad seal Ülemistel uurivad hoopis teisi asju (ning üleüldse, kelle huvides?).

Et siis päris painajalik tulevikufantaasia, kus 2040. aastatest varasemast midagi ei räägita. Tegelaskond on päris internatsionaalne (enamuse tegelaste nimed küll slaavipärased), kuigi mingil moel paistab olevat säilinud ka eesti keel ja selle kasutamine (või siis peategelasest lähtuvalt pole tal suuremat kokkupuudet “eestlusega”?). Tekstis on samuti oluline tehisintellekti küsimus, mingil moel võiks seda mõelda ajasrändamise teemaga, kuid pigem on ikka oluline tehisaru teema. Ja noh, eks oleks huvitav teada, kuidas õieti jõuti selle Atlandi Majandusalani (ja miks see on hävinguteele sattunud).

Pole päris pikka aega ulmet lugenud (viimati ehk Kaarnakirja eelmise kogumiku tekste?), seega juba mõneti harjumatu lugemisvara. Eks silma kriipis üks pisiasi, kuidas peategelane samal päeval kohatud naisega õhtu lõpuks ühte heitsid, ei saanud nagu arugi, et neil varasema suhtluse põhjal miskit flirti vms oleks. Aga noh, omamoodi vanamoodsa teadusliku fantastika värk ehk inimeste intiimsem pool võib avaneda üsna jaburalt.

Aga jah, muidu üsna huviga loetav tekst.

Manfred Kalmsten: Valrafn

 

Kuni päris lõpuni mõtlesin, et mis seal ikka muljeid kirjutada, piisab hindest küll. 
Aga päris lõpus, päris-päris viimste lausete ajal korraga tekkis tunne, et see lugu oli minu jaoks siiski midagi muud kui "Täheraua saaga", mille protoversioon ta on.

Võibolla oli hirmus erinev see, et nüüd ma ju enam-vähm teadsin, kuidas lugu läheb, nüüd ma ei saanud hämmastunud olla sündmustiku üle, ja märkasin muud.
Ent võibolla ongi see lugu veidi - teistsugune. 

Nägin seekord narratiivi rohkem tervikuna, mitte sündmuste jadana, mis viis punktist punkti ja iga punkt oli hämmastav.
Sedasi tervikuna vaadates jäi sisse päris hirmus tunne. Mitte "kõik on võimalik", vaid "kel määratud on hukka minna, hukka see läheb niikuinii".

Sünge ettekuulutus saab punkt punktilt teoks ja asi läheb veel palju hullemaks kui ette kuulutati.
Üks tegelane aina kavaldab ja susib, aga miks, jääbki arusaamatuks - välja arvatud et tal oli tükk aega kehv olla olnud ja ta on halastamatult nõme.
Öeldakse lahkeid asju, aga tehakse jubedusi. Ning seda rahulikult, muretult, mingit hingepiina või häiritust tundmata. Nii inimesed kui mitteinimesed on lihtsalt nupud, mis ei tähenda teistele midagi, ja isegi kui mõni harv lein on tõeline, kasutatakse seda siis julmaks näitemänguks ja rohkem oma kaotusele või tegude tagajärgedele ei mõelda.  
Kui must ja hirmus lõpuks üks saatus on ... ta vist oli "Täherauas" sama hirmus, ent siis olin ma loo pöörasusest nii segaduses, et ei märganud.

Nüüd märkasin ja lugu tundub palju hirmsam kui varem. Kogu lugu, mitte ainult peategelase saatus. Lootusetu ja õrnusetu, isegi valu tundub olema nõrgem tajuda kui kadedus või auahnus tunda.
Samas tunduvad tegelased elusad, nende toimimises on mingi sisemine loogika.

Selline maailm, kus minusugustel ei ole kohta, kus ei künta, külvata ega koguta isegi metsast taimi, kus ravida osatakse vähe, ent tappa hästi, kus ahastusest murdub ainult üks süda loo päris alguses, halastusest ei tehta ainustki tegu ning kõik on mingi plaani tagajärg ... on tegelikult päris raskesti kujuteldav. 
Aga väga hästi loos esitatud.
Ja selle loo üldine süngus ja hirmsus mulle tegelikult meeldib. On võetud väga julm vaade ja mindud sellega siis lõpuni välja. Aus.
Ausust ma austan.

BAAS
Loteriis varem