John Irving – Veemeetodimees (2006)

Selles suhtes hea taaslugemine, et mõnus oli. Mis on loogiline ja ohtralt informatiivne lause. Kui esimesel lugemisel häiris see uroloogiavärk, siis nüüd ei pannud pea tähelegi (ja noh, teiste selle autori romaanide lugemisega tasapisi harjunud tralliga peenise ümber). Irvingule mitteomaselt on siin romaanis vähe süüvimist lapsepõlve – mis on tore, ikka on huvitavam lugeda täisealiste tegemistest kui siis lapsepõlve oi-kui-murrangulistest hetkedest. Bogus on väheke kui trikster, käib ja laamendab inimsuhetes, tõsi küll, eelkõige seepärast, et ise selline sõbralik veidrik on (aga milline Irvingu tegelane pole arvestatava kiiksuga); ent samas vaba ja valmis uueks. Või süüdimatu, kes oma amokijooksudest ikka terve nahaga kuidagi välja tuleb, ja saavutab raamatu lõpuks kadestamisväärse rahuloluhetke sõprade keskel. No kas pole ilus. On. Huvitav, miks autor vahetab Trumperist rääkides vaatepunkti esimese ja kolmanda isiku vahel – et kui mees Biggiega koos, siis Trumper minajutustajaks, aga Tulpeniga koos olles jutustatakse mehest kolmandas isikus (muidugi võisin midagi segi ajada või tähelepanuta jätta – no üldiselt kasutatakse sellist jutustusviisi).

Nojah, hea meelelahutus natuke veidramast maailmast.