On tore avastada,
et Kolk kirjutab tekste, mis reaalselt hinge lähevad. Nojah, rohkem
küll tekitades hinges seda va melanhooliat või nukrust, ent eks
vahel tuleb kobada enese tumedat ürgsuppi. (Muidugi sõltub see
hetkemeeleolust, mis ja kuidas mõjub; päevad pole vennad, on hetki,
milles me ei ole praegu.) Tõsi, Kolk pole otsejooneline
masendaja-depressor (ega õnneks ka mitte tarbetu ilutseja või
šokeerija), aegajalt ta harrastab naeru läbi pisarate, ent üldiselt
on see paberilt vastukõlav tekstivoog üks vaikne maailm, mutrike
argimasinavärgis, reaalsuse alasti kistud kuningas. (Aga kui tahad
tähelepanu äratada, ütle “türa” ja inimesed hakkavad
kihistama (lk 49), kena, eks.) Kolki luulemina ei püüdle
ekstentsiaalsetesse või metafüüsilistesse kõrgustesse, see maailm
on pea igale lugejale tuttav. Ja küsib. Melanhooliaravi, lõpetamatu.
(Jumal, miks sa mu siia jätsid.)
nime vaev
Peeter Perse töötas pesumajas. Tema
kolleegid ütlesid alatasa: “Küll Perse triigib!”
ja naersid lollakalt, valjuhäälselt. Seda nalja
tegid nad iga päev paarkümmend korda.
Peeter, kohusetundlik inimene, triikis
tõepoolest. Talle tundus väär minna
suitsupausile või koju, kui töö on veel
tegemata. Tegi nii aastakümneid. Töökohta
ei vahetanud, isegi pensionile ei jäänud
esimesel võimalusel. Kolleegid vahetusid,
naljad ja Peeter jäid püsima.
Ma tean üht veel kurvemat lugu, aga pole
veel valmis seda jutustama.
(lk 28)
laul
hingematvast üksildusest
mängi, rosencrantz, mängi!
puhu pasunal kurblikku viit!
meelita välja kõik
rotid mu hingeurkaist
nagu nils holgeripoeg
uppuvalt laevalt
mängi ennastunustavalt
puhu nagu sa oskaks
lennukaid pööraseid trillereid
anna endast kõik
nagu kasatšoki-jüri
sülita kasvõi pasun täis
proovi vähemalt
lase sõrmedel tantsida
puhu!
kui sa ka flöödi pillad
võta see üles ja puhu
puhu kirglikult
nagu kunstlikku hingamist tehes
puhu nagu jeeriku pasunat
nagu oleks viimnepäev
puhu!
(lk 42-43)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar