Louis-Ferdinand Céline – Vestlused professor Y-iga (2013)

Stiilne virisemine seotud sortsu eneseirooniaga, Celine kirjutab kui kolmekordse kiirendusega Griškovets, tekst kui kõnekeele väänatud rööpad. Keegi (igav stiilireetur?) on öelnud, et kunstis on kõnekeele (või ka vandesõnade) kasutamine problemaatiline sellepärast, et inimesed tajuvad keelt erinevalt, see mis teose autori arvates võib ilgelt (!) täpne või mahlane olla, on vastuvõtjale näiteks puine või lapsik või lihtsalt möödunud sajandist (see tähelepanek käis vist küll teatri kohta). Ühesõnaga, see Celine'i ekstaatiline rahmeldamine... on lööv ja samas väheke kunstlik (ikkagi kultuurrahva esindaja – prantslane; pärandi raskus ei anna vabaks); kui kaasaegseid häiris kolme punkti kasutamine, siis endal ajab meele mustaks hüüumärkide küllus. Nojah, küsimus on temperamendis?

Tegemist on siis kujuteldava intervjuuga, mida nõuab Gallimardi kirjastuse boss Gallimard, et Celine saaks tuntumaks autoriks ja seeläbi võimaldaks kirjastusel rohkem raamatuid müüa. Autor toogu raha sisse. No tegelane Celine siis valib endale võrdlemisi okkalise ja umbuskliku intervjueerija, kellele siis seletab oma teeneid inimkonna ees ning näitab, milliseid eesrindlikke samme on ta astunud kirjanduse või õigemini laiemas plaanis inimkonna päästmise nimel. Nimelt, ta on avastanud kirjutusstiili, mis päästab meid pseudonähtuste käest! Intervjuu kulgeb üle kivide ja kändude ning päädib intervjueerija hullumisega (kuidas autor seda markeerib – lihtsalt kordustega). Ning tegelane Celine otsustab ise kirjutada nö autoportreeloo. Hull värk.

“Hästi... aga ettevaatust, professor Y.! pange tähele! nad on juba kõik raadiouimas, kogu see klientuur! Kiiritatud!... veel lollimaks tehtud kui muidu!... minge proovige neile oma “kõnekeele emotsioonist” rääkida!... vaadake, mis nad ütlevad!... “kõnekeele emotsioon” puudutab lüürikat... ag pole olendit, kel oleks lüürika või emotsioonidega vähem pistmist kui “lugejal peldikus”!... lüürikust autor, ja ma tean, millest ma räägin, saab proledelt nii et on saadud, eliidist rääkimata!... eliidil pole aega lüüriline olla, see sõidab ringi, õgib, tüseneb, peeretab, laseb krooksu... ja siis läheb jälle uuele reisile!... eliit loeb samamoodi ainult peldikus ja mõistab samamoodi ainult pseudot... ühesõnaga, lüüriline romaan, see ei mängi välja... see on täiesti selge!... lüüriline žanr tapab kirjaniku läbi tema närvide, läbi tema veresoonte, läbi terve maailma vaenu... ma ei tee niisama sõnu, professor Y.!... ma räägin tõsiselt!... “transponeerida emotsioon” romaani, see on uskumatu piin... emotsiooni on võimalik tabada, seda on võimalik kirja tuua ainult läbi kõnekeele... läbi kõnekeele kaja! ja ainult lõpmatu kannatlikkusega! mikroskoopiliste märkidega!... proovige järele!...” (lk 15)

““Olgu! Olgu! laske aga edasi... väga huvitav just pole!...”
“Ah, kas tõesti? kas kohe tõesti mitte? aga mitte miski pole eriti huvitav, härra professor Y.! pange tähele! kirjutage ometi midagi üles!”
“Misasja?”
“Lihtsalt kirjutage!... et kui poleks sõda, alkoholi, vererõhku ja vähki, sureks meie ateistliku Euroopa inimesed igavusest!”
“Aga mujal?”
“Aafrikas on neil malaaria, Ameerikas hüsteeria, Aasias on nad kõik näljas... Venemaal on nad peast segi! kõigi nende kummituste peale igavus ei hakka...”
“Põrguvärk! Põrguvärk!”
“No mis siis nüüd!... ma üritan huvitav olla! mängin klouni!... kas me teeme interwjud või ei?... Ah?... kurat? põrgu?”” (lk 22-23)

““Teil on ju ometi raadio?... kolonel, on ju?... hästi! kas olete minuga nõus?... et jubedamat kuulamist annab otsida kui armastuslaulud! kas pole? masendavalt depressiivsed meloodiad! mida selle kohta peaksid ütlema rästad? vindid? ööbikud? nende armastuse surnumissade kohta?... isegi varblased, ma ütleks?”
“Nüüd olete siis armastuslauludel turjas?”
“Oh! absoluutselt mitte! aga mulle ei meeldi kokkuvarisenud trubaduurid...”” (lk 44)

““No kuulge ometi! ma ju rääkisin teile tehnika lahti!”
“Õige jah! õige jah!”
“Teil juba kõik meelest läind?”
“Oh ei! oh ei!... mul on kõik meeles: emotsioonide rööpad! metroo! kolmepunktiline ekspress! ühe minutiga Pigalle-Issy!”
“Ja veel?”
“Kõik lugejad ära tehtud!”
“Hästi! aga see pole veel kõik! see pole veel kõik!”
“Eritöötlusega liiprid!”
“Täpselt!”
“Murtud emotsiooni geenius! võimas ilukirjanduse revolutsioon!”
“Ja veel, kolonel! veel!”
“Enfin Céline vint!”” (lk 73)

lugemik