Lugu sellest, et aju skaneerimisega on võimalik inimene muuta nullideks ja ühtedeks - ehk sellega panna see olend virtuaalkeskkonda toimuma / olema… ja ikkagi on võimalik nii luua tagavarakoopiaid (eksole, tõeline infoühiskonna häda - mis on õieti originaal?).
Väike Jamie elab perega (armastavad vanemad ja tore õde, kellega koos koolis käia) imelises maailmas, mis on täis fantastilisi olendeid ja raamatukangelasi ja teadatuntud klassikalisi õpetlasi. Aja jooksul avastab Jamie, et ta õde kasvab temast kiiremini ning ei soovi vennaga koos koolis käia. Viimaks selgitab õde Jamiele poisi saladuse - ta on arvutiprogramm, mis on loodud ta vanemate vähki surnud pisipoja aju skaneerimise tagajärjel. Selle perspektiiviga, et kloonimisteaduste arenedes oleks võimalik “Jamie” ühtedest ja nullidest taas inimeseks kloonida. Arusaadavalt pole poiss rahul, kui selgub ta olemus.
Jutus pakutakse veel perspektiivi, et ideaalis võikski lapsed sellises turvalises virtuaalmullis üles kasvada (kas siis peale aju skaneerimist lastakse lapse keha elust tühjaks?) ning seejärel siirdada nooruki kehasse igati korralik, vastavalt soovidele loodud isiksus. Niisugune perspektiiv on muidugi… huvitav (eriti kui arvestada selle põhjusega, miks Jamie oma õe arengust nii maha jäi).
Tekst algab kui mänguline fantasy ja keerab siis tehnothrilleriks (või midagi sellist), mis on igati mõnus ja ootamatu pööre. Autor puudutab muuhulgas infoühiskonna häda, et andmete / failide arhiveerimisega võib tekkida ilge jama - mingi aja pärast pole lihtsalt kasutuses tark- või riistvara, millega neid kasutada; kuivõrd Jamie oli aastaid niisuguses olekus, oli tema elushoidmisega veidi probleeme. Jamie küll pääseb (vastutahtsi) ajaloo prügikastist… aga veidi väärtmoodi. Päris hea tekst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar