Pool lugu on selline borgeslik metakirjandus (need kuusnurksed linnad, mis katavad meekärjena maad), teine pool juttu keerab aga düstoopilistesse ulmadesse (elu Ebaloogilises Linnas). Ühelt poolt taas niisugune 20. sajandi retroulme, teiselt poolt aga justkui autori jõuproov erinevate teemadega katsetamisel.
Ja mingil moel ehk võikski võtta seda teksti kui eksperimenteerimist - pole just kõige kirglikum pärl või puhang, samas just teksti sissejuhatav klassikalisuse jäljendamine mõjus kuidagi … klassikamaiguselt (marsivõtmes). Niisuguse loo hindamine sõltub tugevalt tujust - tekstidest väsinuna annaks 4 punkti, aga et tegu alles kogumiku teise looga, siis ootab ees ehk paremaid maailmu?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar