01 oktoober, 2021

Laura Lindstedt „Minu sõber Natalia“, (Rahva Raamat, 2021)

Peategelane on psühholoog, kes praktiseerib omalaadset kihitusteraapiat, mis näib olevat segu psühhoanalüüsist ja loovkirjutamisest. Tema kliendiks on Natalia, värvikas ja intelligentne naine, kes on kaugel vagurast enese psühholoogi kätte andmisest, vaid toob teraapiaruumi kaasa omi tingimusi, näib end kohati väljendavat mõistulugude ja vihjete kaudu ning kui ta on parajasti enda arvates öelnud kõik, mis öelda on või peab küsimust rumalaks, siis ei saa miski vägi teda enam suud lahti tegema panna, ja loomulikult ei jäta Natalia kompamata psühholoogi kabinetis lubatu ja mittelubatu piire.

Küsimuse all on seksuaalsus. Natalia nimelt lakkamatu seksist mõtlemise all, mis muudab muule keskendumise raskeks. Koos asutakse erinevaid märksõnu hõlmavate loovkirjutusülesannetega asja tuumani liikuma, kuigi Natalia osas ei või kunagi päris kindel olla, kas kirjutatu ikka on faktiline tõde. Lisaks ripub kabineti seinal salapärane maal „Suukõrv“, millega Natalial on isiklik side ja nõnda võib kahtlustada, et ka temapoolne psühholoogi valik pole just päris juhuslik.

Teraapiasessioonide ja kirjutusharjutuste käigus mainitakse nii üht koma teist feministliku, filosoofilise, seksuaalsuse klassika vallast, näiteks Simone de Beauvoiri ja Jean-Paul Sartre väljaütlemisi ning omavahelist suhet, „Trammi nimega Iha“, „Vagiina monoloogid“ jt, ja no psühhoanalüüsi ma juba mainisin. Lindstedt ei ole siinkohal ka ülearu krüptiline – naise seksuaalsust puudutava lisalugemise loetelu on esitatud lõpus pealkirja „Natalia raamaturiiul“ all. See muidugi ei tähenda, et „Minu sõber Natalia“ poleks siiski ihult ja hingelt ilukirjanduslik teos hoolimata Natalia raamaturiiuli teostel põhinevast osavast tähenduste, sümbolite, elementide põimingust. Ilukirjanduslikkust tõestab ju omamoodi sümboolselt ka kogu kihitusteraapia loovkirjutuslik tuum – selle kirjeldusest tekib tunne, nagu autor ühtlasi kirjeldaks ka midagi oma vahetust kogemusest kirjutusprotsessiga, justnimelt selles aspektis, kuidas loovkirjutuses kerkivad kirjutaja sisemusest pinnale asjad, millest tal enesel varem aimugi polnud. Eraldi tähelepanu on ka keelel – erinevate nimede ja sõnade etümoloogial ning tähenduslikkusel.

Kindlasti ei saa jätta tõmbamast paralleeli Eia Uusi „Tüdrukusega“, just selles mõttes, et on kaks naist (lisan siia nüüd hilisema tähelepaneku, et terapeudi sugu pole õigupoolest kusagil määratletud, seega pole ei see, ega ka see, kelle seksuaalsust õigupoolest lahatakse üldsegi enam kindel) ja seksuaalsus, jutustaja on kas vanem ja vaoshoitum või siis psühholoog ja sellest tulenevalt nö distantsil ja teine naine kipub olema midagi pisut mõistatuslikku, tuttavlikku, nooruslikku, kontrollimatut, spontaanset … mingil tasandil peegel…

Võimalik, et „Natalia raamaturiiuli“ teoste ja psühhoanalüüsi ja veel ühe koma teisega põhjalikult tuttavamale lugejale oleks Lindstedti Natalia kuju ja kihitusteraapias kooruv veel eriliselt nauditav põiming, võimalik, et mitte. Igal juhul ei saa jätta tunnustavalt noogutamast nutikusele ja osavusele kõige selle kokkupanemisel ja algusest paraja tihenduse ja pingega kandvale kirjapanekule. 

Lõpuks jääb muidugi ka loetu tõlgendamisel õhku rippuma hulk võimalusi, nagu jutustajategelasest psühholoogilgi, kes asub muidugi õhinal patsiendist nimega Natalia raamatut kirjutama. Aga miks nimetab ta Nataliat oma sõbraks? Kas on see vihje sellele, et liigne distantseeritus ja objektiivsusepüüd võib olla pärssiv, liiati kui on tegemist teemaga, mille käsitlemiseks vajalik keel on sedavõrd ajaloolisest süütunde, häbi, teisestamise jms taagast läbiimbunud? Kas peaks midagi välja lugema Natalia nimest, kuivõrd Natalia lugude analüüsimisel on ometi keel, etümoloogia, märksõnad niivõrd olulised? Üldsegi võiks ju tervet raamatut peaaegu et kahtlustada selles, et sinna on peidetud sõnum, mis avaneks raamatus endas kirjutatud lähenemist terviktekstil rakendades … aga võimalik, et ei maksa siiski ka liiale minna, sest ära toodud kirjanduse loetelu on niigi juba suur vihje iseeneses.
Noh, Sartre igatahes rääkis august.
Sartre kirjutas: „Naise elund on ennekõike auk.“
Sartre kirjutas: „Naise suguelund, nagu kõik teisedki augud, on palve olemise eest.“
Sartre kirjutas: „Naine kui niisugune anub võõrast liha, et see täidaks tema olemise temasse penetreerides ja teda lõhkudes.“
Ja veel kirjutas ta: „Naine tunnetab oma kohta palvena just selle pärast, et ta on „õõnes“.“
See rootsikeelne feministlik koomiks naerab need Sartre’i tobedused erakordselt peenelt ja andekalt välja. Naersin, kui raamatut eelmisel nädalal uuesti lugesin. Naersin nii, et peaaegu oleks piss püksi tulnud! Mõtlesin morni näoga Simone de Bauvoiri peale, täpsemalt selle foto peale, mis on „Külalise“ kaanelakal, seal on ta tõsine, otsekui kavatseks kohe rääkima hakata, nagu tahaks öelda: „Mina, muide, olen Francoise, Jean-Paul on Pierre, Olga K. on Xaviere“, see on nende keeruline kolmnurk, kas tead, millest Simone lihtsalt ei saanud oma esikromaani kirjutamata jätta. Aga ma tean, et Simone oskas ka naerda. Leidsin Google’i pildiotsinguga palju fotosid, millel ta kas naeratab või naerab. /…/ Mõtlesin, et kas Simone oli Jean-Pauli arvates auk või olid ainult Olga K. ja hiljem Wanda ja Bianca ja see-ja-see auk ja palve, millele Jean-Paul meeleldi vastas ja mida täitis. Kas Simone oli Jean-Pauli arvates üleüldse naine? Või oli Simone lihtsalt pliiatsiteritaja?
Edasi muutusid minu mõtted Sartre’ist juba päris õelaks. Mõtlesin tema kõõritavatele konnalikele silmadele, mis on inetu, ta ei saanud ju oma silmi muuta, erinevalt mõtetest. Mõtlesin tema väiksele lõuale ja mustadele pesemata hammastele ja imestasin, kuidas Simone, või üldse keegi, suutis teda suudelda. Aga võib-olla nad ei suudelnudki? /…/
Kui ma olin mõelnud piisavalt Sartre’i mõtteid aukudest ja palvetest, hakkasin ise, oma mõtete ja mälestustega augule lähenema. Ja nüüd hakkame jõudma asja tuumani, TA-DAA, sinna, kuhu ma olen visanud kõik sinu tugisõnad. Läbisegi. Liiga palju mõtlemata. Minu märkmed on pudru ja kapsad … Jumal teab, mis sellest välja tuleb!“

Ai-ai-ai, Natalia koketeerimisel polnud otsa ega äärt! Meie ei hakanud kuhugi jõudma, kuigi ta nii väitis. Meie ühine jõudmine oleks eeldanud vaikusehetki, pause, minu sondeerivaid küsimusi, tema sondeerivaid vastuseid, aga Natalia oli valmistunud meie seansiks nagu keskkooli parim õpilane oma ettekandeks. Ja ta ei saanud jätta ütlemata TA-DAA. Ta ei saanud jätta põristamata marsitrummi oma lausete paraadil. Nii kindel oli ta iseendas, oma jõudmises, märkitabamises.
Hakkasin mõistma, mille jaoks ta oli vajanud lisanädalat. Ta tahtis mind oma väikese sõrme ümber keerata.
Püüdsin piiluda, mida Natalia oli paberile kirjutanud, kui põhjalikult oli ta oma, või kellegi teise, mõtted ette läbi arutanud, kuigi sellist tööd ei oleks munu antud harjutused mõistagi eeldanud. Kas Natalia tajus muutust minu asendis? Ma ei tekitanud vähimatki heli, isegi minu riided ei kahisenud, aga ühtäkki hakkas ta lihtsalt mängima paberilehega oma käes, lehvitama seda näo ees nagu lehvikut. (lk 32-34)

Kommentaare ei ole: