Selline teravam sotsiaalne luule noore naise elust täielises 21. sajandis. Küsimused kehast ja ihast ja naudingust ja sotsiaalsest redelist; mis taandub lõpuks masinaks. Mis on luule. Ja palju kahtlusi ja teravusi, sest muidu poleks see just märkimisväärt luule. Või noh, kirjandus.
Mingil moel oleks päris huvitav näha, kui autor pühendaks rohkem energiat proosa kirjutamisele, milline tekstimaailm võiks siis kujuneda, kas lisanduks midagi sotsiaalsele teravusele ja eneseanalüüsile. Et ju võiks.
lahkamine
kunagi
lõigatakse mind lahti
ja mu kõhust
leitakse
kõik need asjad
kuhjaga
allaneelatud solvanguid
ütlemata sõnad
terve Mendelejevi tabel
vedelikest
mille olen pidudel
vastu võtnud
(mul on nimelt
raske öelda ei)
leitakse ka
peotäis liblikaid
enamik surnud
ainuke kes elab
on jalgupidi
kinni spermas
(lk 25)
seltskond
sa tead
et suhtled
endasugustega
kui tahad jääda
sõbra juurde ööseks
aga antidepressante
pole kaasas
ja sõber ütleb
ära põe
võta minu omasid
(lk 66)
hirm
täiesti pekkis
mis siis
kui kirjutan tegelikult
ülisitta luulet
aga olen inimesena
nii armas
et keegi ei ütle
naistele meeldin
sest teen neile komplimente
meestele meeldib
mu keha
kriitikud ka ei taha
et ilus tüdruk nutab
kogu see asi
on täiesti pekkis
aga tõe huvides
tuleks olla pekkis
ise
(lk 72)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar