Siis vaatasin sarja. Esimest hooaega umbes poolteist kuud enne, kui teine välja tuli. Siis teist. Ja - ja - ja - siis oli see kolme päeva pärast ära vaadatud ning mul tuli end teistmoodi lõbustada.
Võtsin ette nood eesti keeles ilmunud raamatud, millega ma veel tuttav ei olnud.
"Ettemääratuse mõõk" oli neist esimene.
Raamatus on kuus pikka juttu. Kiidan heaks - lühilood ei ole minu maitse, aga ühes ja samas maailmas ja (võib ka osalt) samade tegelastega toimuvad pikad põnevad lood on raudselt sama hea kui romaan.
Esimesed neli lugu on igaüks ise teemadel: liikide kaitse, inimsuhete keerukus, sümpaatia vägi põimuvad, segamini malbete naljadega teiste autorite juttude pihta, maailmas, mis tundub nagu teismelise loodud: kõik on võimalik, korraga on olemas nii kääbikud, drüaadid kui sireenid, veealused uhked tsivilisatsioonid ja lohed. Ning muidugi antakse meile juttude sees ka ettekujutus nõidurite ja maagide elust-olust, kohalikust ajaloost, Yenneferist ja Geraltist, Geralti eluloost ning iseloomust. Viimased kaks lugu aga räägivad laias laastus ühest ja samast asjast: et ettemääratus on oluline ning mõjuv ning et Geralti üllatuslaps on määratud temaga koos olema.
Kõik jutud on seikluslikud. Võideldakse, mõistatakse, aetakse taga, põgenetakse. Vahepeal kirjeldatakse võitlemisi päris täpselt, vahepeal veidi kaugema pilguga: "Värrad tormasid säravast, habemenoana lõikavast terast hoolimata ulgudes ja jäsemetega vehkides talle igast küljest kallale."
Tundlemist on ka omajagu, kuigi pärast telesarja olen natuke segaduses, et Geralti suur armastus manifesteerub peamiselt idees: "Tahan teda nii väga."
Eks ole, seks on küll tore asi, aga ideeliselt peaks Geralti ja Yenneferi vahel ju rohkem olema? On isegi kirjas, et on rohkem, aga mis siis ikkagi - seda pole.
Kui võtta nii, siis kas "te olete teineteisele loodud, kuid sellest ei piisa" on tegelikult idee "heaks suhteks heast seksist ei piisa" läbi lillede edasi andmine?
Võibolla.
Et on mingid Pahad inimesed, kes piinavad ja hukkavad teisi kohutavatel moodidel, on veel pisiasi võrreldes sellega, et ka omaenda lapsi, kuitahes armastatuid, pekstakse ja narritakse. Inimesed peksavad lapsi, tapavad muid liike, raiuvad metsi, piinavad nõiduriks koolitatavaid poisse surnuks, ja ometi on see raamat inimestest. Peategelane on sümpaatne, tema mitmes loos esinevad kaastegelased kah enam-vähem (kuigi telesarja Yennefer oli oluliselt usutavam ja Ciri käitus üpris veidralt ning kohati lausa arusaamatult), kuid vähemalt selles raamatus küll inimsoost kui sellisest head muljet ei jäänud.
Kõik nad on inimesed.
Tõlget tahaksin kiita, kuigi ma originaali muidugi ei oska lugeda - ent mitmes kohas oli keel elus ja ilus eesti keel, mida ma näiteks inglise keelde varjunditäpselt ümber panna ei oskaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar