Stephen Fry: Trooja

 

Me kõik teame seda lugu.
Teame ju?
No enamik meist ikka. 
Erise jäetud kuldõun, see pale merele viis tuhat laeva ja puuhobune (Pratchettil on raamat, kus vaenuväed vastamisi iga natukese aja tagant üksteisele õõnsaid puuhobuseid pakkusid. "Aga nad ei saa ju olla nii lollid, et selle õnge lähevad, kui me vastastikku oleme neid õõnsaid puuhobuseid üksteisele pakkunud viimased eiteamitusada aastat?!" "Kui nad on piisavalt lollid, et arvata, nagu meie võiksime nende pakutud hobuse rõõmsalt oma kindlusse viia, on nad ka piisavalt lollid, et ise selle õnge minna!"), Hektor, Achilleus ja Paris, Odysseus ja Agamemnon. 
See on järjekordne käsitlus.
Ma olen neid lugenud ... mitut. Originaali - Iilast - ei ole, kuigi ma lugesin lapsena kõike ja üsna valimatult. Mul on küll mälestused Odüsseia lugemisest, ent Iiliasest mitte ja praegu vaatasin vikipeediast, et Iiliast pole eesti keelde tõlgitudki.
 Ent kõik eesti keeles ilmunud Trooja sõja ainelised raamatud olen küll läbinud, pole küsimust.
Trooja sõda on mulle väga armas teema.

Mille poolest see raamat esile tõuseb: 

* karakterite järjepidevus.
Kui Homeros allikaks võeti ja kirjutati Trooja sõjast oma versioon, juhtus seni praktiliselt iga kord päris paljude tegelastega, et nad olid ühel hetkel äärmiselt osavad, hirmuäratavalt üllad ning nupukad, ja 10 lehekülge hiljem nõrgad mitte eriti osavad argpüksid, kes tegid otsustamisel arusaamatuid absurdseid vigu.
Fry on suutnud eri hetkede erinevad omadused kenasti ühte inimesse suruda ja näidata, kuidas saab ühel hetkel käituda imeliselt, teisel masendavalt ja et need erinevad jooned on osad ühest ja samast inimesest, ühest ja samast loomusest. Ja vahel on erinevuse põhjuseks ka näiteks 15 vahepealset aastat elamist.
Ei, Fry ei lähe teed "kui jumalad sekkuvad, tõuseb inimene kohe paremaks". Jumalad sekkuvad igatepidi, vahel inimest hoopis tavalisest jõledamalt käituma moosides, ning üldiselt ei üritagi nad tegelase tegusid drastiliselt muuta - lihtsalt mõjutavad veidi. 

Ainsaks erandiks on raamatu lõpus Aphrodite Helenat mõjutamas - aga sel mõjutatud käitumisel pole jälle mingit mõju sündmustele väljaspool, nii et väide "jumalad mõjutavad, aga ei muuda" jääb kehtima. 

* Tähelepanu ajajoonele, kusjuures korduvalt rõhutab autor, et asjad ei klapi - ent mütoloogia, küllap ei peagi. Lihtsalt võtke nagu on, mitte ärge imestage, kuidas 12-aastased käituvad ja mõjuvad täiskasvanutena ka sõjaväljal sõdurdades, samas kõigi arvutuste järgi juba 15-aastane poiss võib täielik laps olla. Naiste osas ärme üldse hakkagi arvestama, millal algab ja millal võiks lõppeda nende ihaldusväärsus seksuaalpartneritena. Aeg pole nii tähtis.

* kena "kui palju tõde siis ikkagi Trooja sõja loos on või võiks olla ja mis värk on Homerosega" järelsõna-laadne lõpetus.

* Meie tutvustamine mõningate toonaste kultuurijoontega, millele ma varem ei taibanud mõelda: et ühel mehel võiski olla täiesti rahulikult 50 last eri naistega ja kedagi, kaasa arvatud tema seaduslik abikaasa, ei pannud see kulme kergitama. Et inimesel võibki olla mitu seaduslikku abikaasat, ei pea mõni neist enne surema, et järgmine võiks ametlik ja ehtne olla. Et homoseksuaalsus oli normaalsus, ma teadsin, aga Fry üllatas mind meeldivalt ses osas, et kui ma kuidagi (jah, nõme diskriminatsioon) eeldasin teda homoseksuaalse autorina kirjutavat meestevahelisi armusuhteid igale poole eredate ja tähtsatena sisse, ta püsis igati aus ja neutraalne. Jah, mhmh, mehed magasid vahel üksteisega, aga see üldse ei määranud nende olemust rohkem kui naistega magamine. Sõprus on ikkagi sõprus, armastus ükskõik kelle vahel armastus ning seks võib olla osa armastusest või ka sõprusest, kuid ei tarvitse.
Kirg ja seks käivad omasoodu ja omi radu.

* Puuhobuse kirjeldus.
VIIMAKS sain ma aru, miks troojalased selle linna viisid - sest see oli imeline ja kaunis! Mitte kunagi varem polnud ma taibanud, mispärast pidanuks keegi tahtma mingit mererannale maha jäetud puust hobusekuju, pealegi veel üüratut, mida on väga keeruline liigutada. Aga kui see oli kunstiteos, kalliskivid silmadeks ja ehtsa kullaga põmitud valjad, lehvivad lakk ja saba, kilpkonna kilpidest kabjad - oh!
Vat nüüd ma viimaks adun. 

Kruusatee
Sinijärv soovitab