Nagu arvata võib, siis üsna tume luulekogu - kuigi vaid 1 tsükkel on kirjutatud mõjutatuna 2014. aasta sõjasündmustest, ülejäänud ikka sellest varasemad tekstid. Ja no need Donbassi tõlgendused.
Kuid sellevõrra intiimsemalt mõjuvad hoopis paar teisest ooperist teksti, ehk siis inimeste läheduse lood. Millest siis alljärgnevalt kogu kõige pikem tekst: no seda ei tahaks tõesti valikuliselt tsiteerida (huvitav, kumb on siinse blogi pikim luulepala - kas see või Maria Lee tekst?).
INIMESED; KELLE KOHTA ÖELDAKSE “PALJAD”
võtsid spordisärgi seljast
kleidi vedasin üle pea
pandlast lahti võtsid vöö
mina rinnahoidjad lahti tegin
sina püksid jalast, sokid jalast
tõmbasid, ja mina
langetasin püksikud - või mustikud -
jah, parem öelda nende kohta nõnda -
ja nüüd me lebame siin voodis
nagu kaks viilu leiba
või nagu kilud karbis,
üksteise lähedal
mu põske käega silitad
su käsi liigub minu kaela mööda alla
sõrmed õlgadel siis peatuvad
“kui kenasti on sinus kõik küll seatud!”
ütled mul, kui korraga näen sinu selja taga
sinu ema piilumas me tuppa
- Andrjuška, kas sa käed pesid ära?
pöörad ennast tema poole, näitad talle pihud ette
tema ulatab sulle purgi puuviljakompotti
ja läheb tagasi kööki
sina pöörad ennast minu poole tagasi
käed naasevad sealsamas
õlgadelt, siis rindadeni jõuad pea
puudutad mind pehmelt
nagu rannaliiv
kuid siis
ma tunnen kuklas ona isa hingeõhku
- mõtle peaga, pisike -
ta õhkab valjult
pööran ennast tema poole,
näen ta ajamata tüükas nägu,
ütlen tal
- millal ma peaga poleks mõelnud?! -
siis pööran ennast sinu poole tagasi
mu enda käsi liigub sinu rinnal nüüd
kui sasin selle hõredamaid karvu
kuid voodi sinu selja taga
jälle kääksatab
sa pöörad selja mul
- Andrjuška, söö oma kompott ära -
sa suudled ema valjult, ütled tal:
- emake, ma tahaks natuke nüüd omaette olla -
tema aga turtsatab:
- ei paista, et sa siin nii väga omaette oleksid -
ja lahkub siis kuhugi
nii et sa
oled jälle minuga
ja sinu käsi minu kõhul
liigub vähehaaval
madalamale
on juba ligi, on nii õrn
on juba nii
ja siis
ma kuulen selja tagant oma vanaema,
too oigab häälekamaltki veel
- seda ma just arvasin, va liiderdaja -
teist nägu lausa läinud -
ja mina
võtan oma kõhult sinu käe
pööran pooleldi end vanaema poole
ja sellesama sinu käega
pearätti lillat silitan,
ja ütlen valjusti:
- ma olen süütu, memm,
ja süütuks nõnda jäängi -
siis pööran ennast jälle sinu poole
samal hetkel sinu selja taga
seisab kevadkuldses pleedis
memmeke, see on
sinu vanaema nüüd -
no mis naisenimi see sihuke on, mis kaashäälikuga lõpeb -
vastaksin, et “minu nimi”,
aga ma jään vait
su käed ma lükkan puusadelt
nii et jaheneb
nii et lausa lumi
sajab meie vahel maha,
justkui kaks tinasõdurit
me hommikuni külmas lebame
aovalgel tuleb koristaja
lükkab lume meie vahelt kokku
siis kaua-kaua sinu rohelisi silmi piidlen ma
sa kaua-kaua piidled vastu
minu pruune nibusid
ja pärast ütlen:
tead, võtame end õige riidest lahti
ja ma võtangi
siis järgemööda seljast
oma isa
vanaema
ema
õe
ja sina nõndasamuti ka oma
ema
venna
vanaema
lapsepõlvesõbra
meelisklemist õpetanud
suhtenõustaja
siis olemegi lõpuks rüüta
inimesed,
need, kelle kohta öeldakse “paljad”
(lk 34-37)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar