Probleemiasetus on tegelikult huvitav: noor naine kolme üsna väikese lapsega avastab oma rinnast tüki.
See osutub pahaloomuliseks kasvajaks.
Ja samal päeval, kui ta seda oma abikaasale teatab, selgub, et mees jäi tööst ilma.
Lisaks elab nende juures mehe dementne vanaema.
Kuidas nad edasi elavad, kuidas suhe muutub ja areneb?
Ainult et ... ainult et ...
Ainult mitte midagi ei juhtu. Mees on enesekeskne mölakas, kes arvab, et naine võiks rohkem teha ja rohkem vaeva näha, raamatu alguses ning töökaotus ja depressioon muudab kõik veel hullemaks. Selle asemel, et olla naisele tugisammas ja abi, hell hool ja valu kandja, on ta phmt veel üks pahur laps, kelle enesereflektsioonivõime olematu.
Naine püüab parimat oma võimete piiril raamatu alguses ja ükskõik kui raske tal on, ükskõik, kui jõuetu, nõrk ja hirmul ta on, ikka ta mõtleb, kuidas laste eest paremini hoolitseda, meest rohkem toetada, olla parem, veel parem, veeeeeeeeel parem.
Ei ole piisavalt hea.
Mees ei taha mind enam, üks rind lõigati ära - MINU viga ja puudujääk.
Mul on rinnavähk, jäin aias päikest võttes magama ja dementne vanamemm läks väravast välja ja kadus. Paha mina, kuidas ma võisin!
Läksin juttu ajama teise vähihaigega ja olin terve tunni ära - kuidas ma võisin! Pealegi oli see MEES! Abikaasa poleks kindlasti lubanud mul minna, kui teadnud oleks ja ma VALETASIN talle. Paha mina!
Lugesin ja tõmblesin igatepidi.
Mitte seepärast, et ma poleks Enolas - minategelases - ennast ära tundnud. Vastik oli just seepärast, et tundsin. Ma ka püüdsin üha parem olla - kuni viimaks adusin, et mõtlen täiesti valesti.
Inimesed ei armasta teisi sellevõrra rohkem, mida paremad nood on.
Inimesed on sellised, nagu NEMAD on, ja teised inimesed, nende headus ja halbus, mõjutab minimaalselt.
Hea mees toetaks, hellitaks ja armastaks oma naist sellest hoolimata, millised on tema ja selle naise hetkeolukorrad Eriti toetaks ta teda, kui naisel vähk oleks, jääb ta siis ise samal ajal tööst ilma või ei.
Ja halvale mehele pole tegelikult õigustust vajagi - mölakas olemine on temas nagunii.
Masendav on, et Enola ei ootagi midagi paremat. Ei mingeid suudlusi ja kirge nagu filmis. Kui mees korra kallistab, on see juba nii suur ja armas asi, et paneb mõtlema, kas nüüd saabubki suur suheteparanemine ja õnn.
Vahepeal on naisel ka kahtlus, et oh, ta vbla on teisest mehest sisse võetud - sest too on tema vastu lahke ja tunneb huvi selle vastu, mis tal öelda on. Ta ihkab ka inimlikkust, lahkust, hoolitsust - juba natukesegi peale on tal tunne, et see ongi suur armastus.
Aga elu läheb, nagu ta läheb ja Enola läheb oma mehe juurde tagasi.
Normaalne elu. Eesti normaalne elu. Niimoodi elu käibki.
Ja mina lugejana tahaks röökida.
Mis elu see selline on, sellist elu pole mõtet eladagi!
See ei ole halb raamat. Aga moraal on mulle talumatu mitme koha pealt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar