““Kokk,” ütles Bill ja hakkas itsitama. “Joe arvab, et sa oled naine.”“Noh, olen,” ütles kokk rahulikult. Tekkis vaikus.
“Nii et naine, jah?” karjus siis kapten, kes viimasel ajal kergesti tasakaalust välja läks. “Mis su nimi siis on? Reelika?” Kajutis puhkes räme naer.
“Teele,” mainis kokk külmalt. Naer katkes.
“Aga sina, Joe, oled kitupunn, “sõnas siis kokk Teele ja lahkus kajutist.” (lk 43)
Humoorikas raamatuke. Baturini järel Paju lugedes tekib tunne nagu loeks “Baturini bad trip'i”, Kääbikust sai Kööbik, mingis mõttes neil raamatutel on ühiseid jooni, teatud hooletu fantastilisus.
Paju tegelased on kui hädakangelased – ikka juhtub apsakaid või ollakse liialt töllid, et midagi korda saata. Juhuslikkus, ootamatute olukordade otsa komberdamine. Otsitakse aaret, selle nimel ollakse sõnades valmis justkui kõigeks, aga ikka lööb kõhus natuke vedelaks või deus ex machina kisub neid olukorrast välja. Autor nullib tegelasi, teeb nad inimlikult labaseks (“Sügis oli kuivatanud rohu pruuniks, puud lehetuks ja tuule kõledaks. Mets krabises, prõksus ja sahises. Muu kohinaga liitus kahtlane sorin. Suur maag kuses.” lk 66). Putukad, võigas laevakoer, linnud – needki on inimestega sarnased hädakangelased. Muinaslugude potentsiaalsed kangelased rüütlid osutuvad hoopiski nupust nikastanuteks (lk 26). Mis see siis on – psühhedeelne kelmiromaan? Tavapärase ulmejutu dekonstrueerimine? Unenäoloogikaga mängumaailm?
Mõnus, et tekst pole mingi püha lehm, mida peab looma kindlate reeglite järgi. Ansamblist vajub natuke välja Paju keelekasutus, mis on ehk liialt tavaliselt kirjanduslik, kas nüüd lopsakust ja lõputut sõnamängu olnuks vaja, aga väheke eripärasemat keelt ikka. Natuke arusaamatuks jääb mulle võimalikust maailmast aloogilise võluri teksti toomine, hea küll, tal on lõpus oluline roll, aga need vahepealsed peatükid on pisut koormavad (arvatavasti ei taipa ma sügavamat mõtet; ja pealegi, see on autori enda asi, millise teksti ta loob, lugejatel jääb üle vaid seda interpreteerida nii kuis tahavad). Miks ühes kohas on ämblik neli jalga kõrge (lk 36), aga järgmisel lehel antakse ingli pikkuseks neli meetrit? Mõnes kohas tekkisid allusioonid mitme filmiga - “Starship Troopers” ja see ämblikutega retsimine, “Existenz” ja “Matrix” nende ajujuhtmete puhul. Raamatus on huvitav versioon jumalikust maailmaloomisest (lk 117-123), mis on iseenesest päris usutav. Blatnoilikud illustratsioonid vahelduvad naiivpsühhedeelsete joonistustega, algul pani see kulmu kergitama, aga raamatu edenedes asusid needki edukalt tekstimaailma sisse.
Raamatu lõpp on hea. Aare saab üles kaevatud.
“Kasutatud trükivärv on täiesti looduslähedane mürkkemikaal.” (lk 105)
baas
heimar
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar