“ “Ei!” karjatada oli juba hilja, sest Federico surus peenise ta tuharate vahele, nii et Antonio keha läbis kerge judin. Valu kadus nagu valguse sähvatus ning aeglaste lainetena valdas teda tunne, mis tekitas mingi erutava ebamugavustunde ja agooniaga segatud naudingu. Antoniole tundus, et selle naudingu pärast ta elu armastaski.” (lk 110-111)
Teadsin ma jee mis raamatuga tegemist on, võtsin lihtsalt riiulist tundmatu raamatu ja kõik; aga noh, kui lesbiromaani on loetud, siis vast peaks ka geiromaan siin esindatud olema. Raamat on ehk ainese poolest tavapärasest kirjandusest eristuv, ent mingit erilist kirjanduslikku väärtust suurt pole – veidi lihtsameelne kirjutusviis, kohustuslik ilukirjanduslik väljendumine; selline välis-eesti romaan niisiis. Ok, tegemist on debüüdiga, ehk järgmist teksti kirjutades muutub autori käekiri omapärasemaks või kindlamaks (raamat lõpp ongi päris normaalne – kui 3 peategelast kokku satuvad, tekst muutub ühtsemaks, elulisemaks, tegelased saavad näo, nad ei ole enam osa täitvad käpiknukud).
Raamatu algus ja keskpaik jaguneb 3 tegelase eraldi kulgevateks peatükkideks, esitades nö murdelisi hetki nende varasemast elust. Hispaanlanna Rosat käsitlevad peatükid on ehk paremad kui Antonio ja Kristiani peatükid. Kui Rosal on nagu eksistentsiaalsemad probleemid; siis mehed on eelkõige kimpus liha- ja olmemuredega. Ikka tahetakse haljale oksale jõuda ning pidevalt vaadatakse ja tuntakse teiste meeste kubemekohti. Kui eestlane Kristian on materiaalseid väärtusi hindav gei, siis mehhiklane Antonio on päris pidurdamatu meesteläheduse otsija ja kogeja, pooleldi nümfomaan (lõpupoole talle rasvuvadki rinnad). Ausalt öeldes on seda pisut ebamugav lugeda. Mingis mõttes on Antonio selle võrdkuju, mida homofoobid kardavad ja avalikkuses sarjavad (umbes nagu purkisittumine on kaasaegse kunsti võrdkuju). Loodetavasti ei jää see tegelane lugejatele nö raamatu näoks.
“Kristiani põhjamaist kargust kiirgav nägu oli kaunis ja looduse poolt hästi vormitud. Seda heledat ilu võis võrrelda parima, kergesti puruneva portselaniga. Tema aarialikud näojooned oleksid võinud pakkuda inspiratsiooni maalikunstnikele või fotograafidele, kuid vähemalt hetkel oli kena noormees otsustanud pühenduda “pangandusele” ning sellele, et välismaalastele Nõukogude Liidu kunsti ja maavarasid müüa.” (lk 74)
Beltranil oli ehk plaanis teksti teha arusaadavaks ka mitte-eestlastest lugejatele (ohjaa), niisiis Kristiani puhul kirjutatakse lahti ka mehe nõukogulikku tausta ja taaka. Tekstis esinevad Nõukogude Liidu ajaloo seletused on pisut pentsikud. Näiteks saab teada, et Balti riigid ühendati Nõukogude Liiduga Stalini-Hitleri salapaktiga (lk 50) – vaevalt, et aastal 1985 see fakt Moskvas laialt teadatuntud oli. Aga vaat, Moskva homoringkonnad teadsid küll.
Mida on sellisel raamatul pakkuda heterolugejatele? Ei tea, ei oska öelda. Vast silmaringi laiendust. Tädidest raamatulaenutajad saavad ehk kohvikulauale ühe vürtsise jututeema. Pean end suhteliselt liberaalseks inimeseks (noh, muidugi võiks omasooiharate abielud olla, totter on vaadata seda järjekordset tingel-tangelit selle teema üle), aga lihtsalt kuidagi vastumeelne on lugeda neist meestearmastuse värkidest (aga ega siis blogi pärast ei saa raamatut pooleli jätta, see pagana blogimine on nagu veskikivi kaelas). Nojah, samas ma ei väidagi, et teaks müstilise “keskmise lugeja” huvisid ja mittehuvisid. Aga mis teha, lihtsam on lugeda Rosa osasid, on selline tavaline keskpärane kirjandustekst. Ja nagu enne öeldud, raamatu lõpupool on juba enamvähem.
Niisiis, igaühele oma, eks raamat leiab oma lugejad.
“Tema nägemused maailmast olid tihti laialivalguvad ja ebareaalsed nagu Salvador Dali poolt lõuendile kantud hallutsinatsioonid.” (lk 59)
Ohhoo, ei teadnudki, et tegemist on nii popi raamatuga, vabandan kui kordan kellegi mõtteid, pole neid tekste lugenud:
sehkendamine
siinpool silmapiiri
südamelähedaselt
delfi naistekas
pärnu postimees
postimees
päevaleht
raamatumaailm
tsitronkollane
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar