Tiit Tarlap – Meie, kromanjoonlased (2009)

Võibolla on süüdi viimastel nädalatel loetud raamatuveidrused või vähene ulmetundmine, aga see raamat tundub olevat üks terviklikumaid / huvitavamaid / loetavamaid eesti ulme romaane, minu jaoks on see pauk luuavarrest (sest laiskusest ei viitsi jutukogumikke lugeda). See on vist esimene raamat, mille kirjanduslik versioon Atlantisest mõjub, ma ei tea, usutavavõitu. Ambitsioonikuselt ehk võrreldav Veskimeesi ulmetellistega – ainult et selgem ja loetavam kui Veskimeesi hullud konstruktsioonid.

Raamat jaguneb neljaks mahuliselt ligikaudu võrdseks osaks, mida võiks kujutada nii – seemendamine, lapsepõlv, täisiga ja raugaiga (võib ehk vaielda, kumb 2. või 3. osast on just lapsepõlv ja täisiga); või ehk siis talv-kevad-suvi-sügis (mis isegi loogilisem).

Esimene osa on nagu osa kosmoseseiklusest (ma ei tea, kui eetiline on rääkida siin raamatu sisust, loodetavasti loevad seda teksti raamatut lugenud või mitte lugeda kavatsevad inimesed), peale koduplaneet Embori hävinemist peavad kosmoses viibijad leidma endale uue elukoha, juhuslikult varem avastatud planeet on elutingimustelt pea identne senise sünniplaneediga. Juba enne uuele planeedile jõudmist algab allesjäänud miniühiskonnas intriigide võidujooks (võitjad saavad au planeedile nime panna – Atlant). “Robinson Cruseo” ja “Kärbeste jumal” tähesõdalaste vormis, juba esimesed 100 lehekülge on täis niipalju saatusekäänakuid, et paneb imestama, mis veel 300 leheküljel juhtuda võiks. Tekst nagu reality-show – osalejaid muudkui lahkub tegevusest, kes lüüakse maha või põgeneb või pagendatakse. Raamatu esimestel lehekülgedel tekkis endal mõte, et võiks välja arvutada kirjandusteose peategelaste hulga, mida ületades muutuvad tegelased tüüpideks (paks naljamees, seksikas tibi, rõugearmiga pätt, elukogenud seikleja jne jne). Õnneks see hingeline segadus lahenes ja enam selliseid patumõtteid pähe ei torganud.

Raamatu teine osa on selline georgemartinlik suurushullude võimude kokkupõrge ja intriigitsemine. Ajaliselt on liigutud üle 2000 aasta edasi (lk 113), muuhulgas antakse kohe algul huvitav tõlgendus sellest, mis esimeses osas toimus (lk 109-110), ajaloo glorifitseerimine religiooniks. Iseenesest huvitav, kuidas 2000 aasta pärast on Atlanti populatsioon nii kõvasti plahvatanud – esimese osa lõpus oli sundasunikke ehk 500 ringis, teises osas on juba 4 suurt kuningriiki ja vaat et ruumipuudus. See pühendatute värk ja troonipärijate vere segamine tekitas häguse allusiooni ühe hiljuti loetud ulmekaga (ei mäleta täpselt, ehk see). Tegevuse kõrghetkel sekkub emake Loodus või vanajumal ise ning hävitab põhjalikult Atlanti (liialt paabeli torn või mis).

Kolmas osa on paiskunud kiviaega ja need neandertaallased või kromanjoonlased peavad jahti viimastele esimese kahe osa humanoidsetele tüüpidele (kehaehituselt ehk suisa homo sapiens sapiens). Kui lugemise ajal arvasin, et tegemist on Atlantist põgenenud (lk 84-85) seltskonna järglastega noh näiteks Euraasias või nii, siis peale lugemist puges hinge tunne, et ehk viibime siiski (järjekordselt) kiviaegses Atlantis (kuigi see vulkaanipurse tundus muutvat saart pigem kreekalaadseks saartekogumiks). Ürginimene ei pea neid inimlaadseid olendeid inimesteks vaid nimetas neid Teisteks. Millegipärast rõhutatakse pea igal kümnendal leheküljel, kuid vabameelne ja loomulik oli ürginimeste seksielu, noh, põhimõtteliselt sai sellest aru juba esimestel mainimistel. On ka mõned didaktilised hetked – saame teada, kuidas tekkis telepaatia (lk 273) ja avastati ratas (lk 280), need lugejaharimised mõjuvad pisut võõrkehadena. Igas osas tabab Atlanti asutajaid mingi katastroof, ainult et aina väiksemas mõõdupuus – 1. osas hävitab asteroid planeet Embori, 2. osas see kõikehävitav vulkaanipurse; siin siis saavad nad lihtsalt kiviga üle tahi ja notitakse labaselt maha.

Neljas osa taas antiigilaadses ajas (kas oleks mõttekas tõmmata paralleele 1. ja 2. ja 3. ja 4. osade vahel?), petlik sarnasus antiiksete Vahemeremaade probleemidega. Võrreldes eelmiste osadega on siin rahulikum, keskendub eelkõige kahe isiku eetilistele probleemidele ja ka omamoodi võimuvõitlusele ja allakäigule meile teadatuntud Atlantises. Kõige vähem aktsiooni ja kõige tavakirjanduslikum. Ajaskaala jääb pisut selgusetuks – peale Atlantise lõplikku hukku hakkas uuesti kiviaeg (lk 397-398)?

Teksti esitusviisis pisut häirib mõnede väljendite suurtähtedega esitamine (aga noh, maitseasi). Hea trükišrift on valitud, mõnuga loetav, ei midagi ekstravagantset.

Mõnus lugemine.

baas
õhtuleht
ulmesari