04 juuli, 2009

Zero – Lahked inimesed ja õunasööjad (1997)


“Pikatoimeline Arno

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.
Kui Arno emaga ülikooli jõudis, olid eksamid juba läbi.
Kui Arno linnavanaemaga linna tööle jõudis, oli alles vaid riigitöö.
Kui Arno vanaisaga maale tagasi jõudis, oli Teele juba laiale teele läinud.
Kui Arno linna tagasi jõudis, oli ta vallandatud.
Kui Arno töötute suppi läks saama, oli katel juba tühi.
Kui Arno pargipingilt ära viidi, oli ta juba purjus.
Kui Arno ärkas, olid teised juba kartsast ammu välja lastud.
Kui Arno viimased sendid jõudis üle lugeda, olid uued sõbrad platsis.
Kui Arno nendega ühineda otsustas, oli ta allakäik juba täielik.
Kui Arno isa linna jõudis, oli juba hilja.
Memmepoeg, kes koos isaga kooli läks, osutus Eesti Vabariigis läbilöögivõimetuks.” (lk 6)

Pole aimugi, kes võiks autor olla. Selline vanakoolilik kergelt šovinistliku mehe naljategemine, nö estraadinaljad poliitikast ja pereelust, mõnede üldtuntud kirjandustekstide ümbertegemine. Klišeelik nämmutamine. Võibolla on harjumatu näha, kui roosaprilline see naljategemine on, ei mingit küünilisust. Ju siis oli aeg, mil oli millegi poole püüelda. Iseenesest hämmastav, et Kultuurkapital on selle raamatu väljaandmist toetanud, ehk oli kõva naljapuudus.

Kommentaare ei ole: