“Edasi lahknemine gnostilisest traditsioonist: Sest kes näeb kehades ilu, ei tohi ju joosta neile järele, vaid peab teadma, et nad on võrdpildid. Gnostilises süsteemis ei saa... Huvitav, mida võiks laps, kes parajasti lugema õpib, sellisest jutust arvata? Laps ehk peab seda kohutavalt tähtsaks, kuna keegi on võtnud vaevaks kirja panna.” (lk 14)
Kui järgmisel hommikul hakkasin lugemisaegseid märkmeid uurima, tabas mind ootamatu loidus ja lüüasaamismeeleolu, sest midagi mõistlikku neist välja ei lugenud. Alljärgnevalt siis midagi.
“Alfonso oli tõstnud klaasi, toosti lõpetanud. Pidin jälle midagi ütlema. Ütlesin: “Täpselt nagu Stahli jutlus!” Alfonso müristas naerda, lõime kokku. Ta ei teadnud üldse, kas Stahli jutlus on midagi suurepärast või jubedat. Ta arvas lihtsalt, et kasutasin vaimset kõnekäändu. Ta ei saanud midagi aru, kuid ei näidanud välja. Ta ei saanud aru, kas ma teda mõnitasin või ülistasin. Naeris kuis sai. Lõi kokku. Tellis veel. Kiitsin teda edasi: “Mannekeen on nagu veepinnal mänglev kaunis peegelpilt, mida keegi soovis haarata ning kukkus vette ja kadus.” Räägi, mis pähe tuleb, õpetas Vahing, ära hooli, kas sust keegi aru saab või mitte, peaasi, usu, et sa ise saad endast aru, siis oledki kirjanik.” (lk 27)
Pöörane jutustamine ja lugeja eksitamine. Hargnevate teede proosa, või nagu juuste hõljumine vees – mingi liin võiks nagu olulisem olla (autori juhtumused? arutlused? autori nägemus Ellist? muu metafiktsiooniline trallitamine?), aga kõik on lootusetult üksteise vastu liibunud. Ellist jutustatakse kahel moel (või rohkemgi, aga ei hakka juurdlema) – tavapärane (ja üürike) kirjanduslik lähenemine või siis selgelt tekstis esineva autori (metaEhlvest vist siis – mitte reaalselt elanud Jüri Ehlvest, vaid ta kujutlus tekstis esineda võivast isiklikuvõitu autorist) fiktiivne kujutlus (metameta soovkujutelm?; mõelda vaid kui kena tütarlapsenimi on Meeta) Ellist. Mäng lugejaga, vahel meelega jutuga rappajooksmine (selle lause põhjustas üks selge koht tekstis, aga nüüd kadus ära) või jutuvoogude moondumised. Ah, tekstil on 13 peatükki.
Selline raamat on hea juhtme sassiajamiseks (sest lugemispäeval oli teadagi töörahvapüha ja tänava torustikus tekkis sel puhul veeavarii ja avastasin, et pudelivesi maitseb tõesti harjumatult maitsetult), kogu aeg toimub midagi, aga kõik on nii umbselt hämar (vahel tolmune, vahel tiirane), tunne nagu meelega püütaks sinus segadust tekitada, uurida lugeja selgemõistuslikkust või avatust. See, et osad on nauditavad, moodustab ka terviku nauditavuse, aga kui hakata tervikut uuesti osadeks lahutama, tekib kõhedus ja segadus. (Mis mõttetust ja plärapseudot ma ikkagi siin kirjutan?) Eestis on küllaga segaselt kirjutavaid autoreid, aga Ehlvest on üks neist vähestest, kes seda tehes mõjuvad igati respekteeritavalt, väike masohhistlik nauding on lasta ta tekstidel pea kohal laineid kokku lüüa. Sest, vabandage väga, kõike ei pea hirmtõsiselt võtma.
“Piibel on minusse seni sisendanud ainult ühe usu, mis on paraku ebausk. Nimelt ei söanda ma oma kirjutuslaual, kus raamatud seisavad virnades, kohati kummuli vajunud virnades, asetada raamatuid kuidas juhtub, vaid jälgin hoolega, millised teosed satuvad piiblite peale. Eelistatud on variant, et nende peal ei ole enam ühtegi teist raamatut, kuid alati pole see võimalik. Eriti keeruliseks läheb elu, kui virnastada tuleb mitu erinevat piibliväljaannet. Siis püüan midagi asetada nende vahele, midagi lepitavat, Aquino Thomast näiteks.” (lk 34)
Paratamatult tekib mõte, et peaks mõnikord kuulama Ehlvesti ööülikooli saateid. Hiljuti ilmus tema tekstidele pühendatud konverentsi kogumik, sellelegi võiks mingi hetk pilgu peale heita.
postimees
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar