“Kui kõik tema ees seisid, lausus Feric: “Kas te järgnete minule küsimusi esitamata, täieliku ustavusega Heldoni ja geneetilise puhtuse üritusele ning kui kästud, siis valmis ka surema?” Vastuseks kostis heakskiitev möire. Need olid imelised poisid, suurepärane materjal niivõrd vajalikeks löökrühmlasteks. /-/ Feric vaatas väljasirutatud käte metsa enda ees ja kuulis ümber ristitud rünnakrühmlasi hüüdvat: “Heil Jaggar! Heil Jaggar! Heil Jaggar!” Feric sirutas end uhkelt välja, seistes lõõmava tule taustal sügaval esivanemate südamaal, kindlameelne, õilis kuju, suurem kui elu ise, ülim sangar.” (lk 67-68)Head nalja tuleb hinnata ja nii tuleb hinnata ka seda Spinradi kujutletud Hitleri kirjutatud ulmeromaani “Haakristi isand” (aga Spinradi Hitler on hoopiski peale I maailmasõda 1919. a. Ameerikasse läinud emigrant, kes kukub siis ulmet kirjutama ja niisama friigilt möllama – no okei, selgemalt saab aru wiki artiklist), mis mõjub oma tõupuhtuse tagaajamisega parajalt koomilisena, justkui omamoodi segu hiljuti loetud Hilsenrathi ja Burleighi raamatutest, kõik see jabur rassiühtsus ja totter blondiinilikkus (meeste kohta üldiselt blondinalju nagu ei tehta, aga siinse teksti puhul võiks küll). Sellise raamatu lugemine äratab muidugi huvi, milline võiks välja näha tõsimeelne natsiulmekas (no mitte selles mõttes, et kui sotsrealism on paras ulme, siis ka natsirealism on samalaadne värk – vaid ikka tõelist ulmekat). (Samas võib muidugi säändne raamat olla lihtsalt loetamatult vastik.)
“Me vajame fanaatilist otsustavust kaitsta Heldoni tõupuhtust! Me vajame raudse tahtega valitsust, kes puhastaks kogu Heldoni tule ja terasega mõjutajaist ning saastunud geenidest! Me vajame välispoliitikat, mis oleks pühendunud armutult maakera viimasegi ruutmeetri täielikuks ja lõplikuks vallutamiseks ehtsa inimkonna jõududega! Me vajame sangarlikult tugevat ja kirglikult andunud parteid, mis paiskaks praeguse rämpsu võimult ning ajaloo prügikasti! Me vajame valitsust, kes on võimeline ja valmis juhtima helderi rahva võitlusse ja võidule kõikide mutantide, mõjutajate ja värdjate üle, kes on meie vastu! Heldon vajab kõikide tõeliste inimeste äärmiselt fanaatilist toetust Haakristi Poegadele!” (lk 84)
See ehk ei olnud nii mõeldud, aga teksti lugemine toob pidevalt muige suule, kõik need rituaalid ja tõupuhtuse värgid, hüüdlauselikkus ja naiivsed lahendused, no on naljakalt totter, tee mis tahad. Svastika Salk ehk SS on humoorikas leid. Ferici tegutsemine meenutab aegajalt kenasti ajalooliste natside võimuletõusu (Riigipäevahoone jäi vist siin põletamata?). Mõnusalt süüdimatu olekuga tüübid - “ahah, vaja seda teha, no teeme siis, moodustame inimpüramiide” jne, igati esirinnas on stabiilselt madal IQ (no reaalselt see muidugi pole “mõnusalt süüdimatu”). Kirjanduslikult tundub see romaan ehk õnnestunum kui Jack Barroni tekst, hea, et Spinrad näpuga ei osuta, et see on tegelt paha või too on tegelt kole, lugejal peab endal ajusid olema (ok, hiljem lugesin Whipple'i järelsõna ja see võiks panna revideerima seda lauset).
“Waffing noogutas ning kolm meest vaatasid loojuva päikese kiirtes laiuvat lahinguvälja. Nende ja Rouli jõe vaheline maa-ala oli täidetud vaenlase laipade ja purustatud sõjamasinatega. SS-i ja armee salgad alustasid selle hiiglasuure sõnnikuhunniku läbikammimist. Pidulikku vaikust rebestasid aeg-ajalt teravad automaadivalangud. Loojuva päikese punased kiired näisid moodustavat Ferici ja tema kahe paladiini ümber aupaiste ning valasid võiduka lahinguvälja üle taevaliku valgusega.” (lk 151)
Peter Jackson võiks proovida sellest raamatust efektset filmi teha, millised pompöössed stseenid ja kui palju saaks arvutiga veidraid tegelasi ja atmosfääri luua! Pseudoheroilisust on lõpuks niipalju, et mingi hetk nagu tõesti väsid, monotoonselt jätkuv absurd ja megalomaania (no mida olekski samas Hitlerilt oodata). Raamatu lõpp on muidugi selline, et oi oi oi, apolüktika ruulib ja rokib. Tore näha, et Spinradi Hitler ei pööra mingisugust tähelepanu naissoole (üks peamisi ravimeid paistab üleüldse olevat steriliseerimine), ka kloonimise puhul on jutt vaid kahemeetristest blondidest mehemürakatest, ei saagi hästi aru, kuidas need teistel planeetidel seemet levitavad (lk 220) või ei sooviks seda ette kujutleda.
“Feric leidis end koos Bestiga olevat isoleeritud keevalise lahingu ajatusse universumisse, maailma, mis oli täidetud nurjatute edasivoogavate sõdalastega, kes tulistasid automaatidest, küünistasid tankide soomust, plahvatasid põlema, lömastusid roomikute all vedelaks punaseks kördiks. Tema sõõrmeid täitis püssirohu joovastava lõhnaga segatud põlenud liha aroom. Tema kõrvad olid kurdistatud kahurikõminast, kuulipildujate turtsumisest, mootorite mürisemisest, karjumisest, röhkimisest, prääksumisest ja soigumisest. Tema ihu oli kuulipilduja otsene jätk; kuulid tundusid tapva valanguna eralduvat tema isiku sügavusest, ta tundis neid rebivat vaenlasi, kes langesid tema tuldpritsiva relva ees. Veereva tanki võbinates aistis ta roomikute alla muljutud vaenlaste kehi.” (lk 188)
Whipple'i järelsõna annab emigrant-Hitleri tekstist muidugi kena fallosliku seletuse, aga teine värk on ikka see, kui teksti lugedes mõtledki, et mingite asjaolude kokkulangemisel võinukski ehk see päris-Hitler mingit sellelaadset jura kirjutada. Mis pole muidugi eriliselt korrektne mõtlemine, aga no juhtub. Vinge raamat, kena stilistikanäide üliõpilastele.
“Vaenlase veri, mis kattis Fericit ja tema terasratsut ning voolas ojadena tema meeste mundritelt, liitis neid õigustatud võitluse pühas ühenduses. Iga võidetud toll maad oli sõna otseses mõttes samm maakera poole, kus elavad ainult pikad heledate juustega geneetiliselt puhtatõulised üliinimesed, kes on vabad isegi rassisaaste võimalusest. Iga helderi nuia all langev koletis oli üks vähirakk vähem maailma geenimaterjalis.” (lk 197-198)
ulmekirjanduse baas
õhtuleht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar