Looming #4 (2011)

Ühe raamatu kohta taustajuttu otsides sai koperdatud Stalkeri järgmiseks aastaks koostatava nimekirja otsa, kus üllatuslikult avastasin, et luuletajanna Kaldmaa on korraga ulmejutu kirjutanud. Mis nagu ohhootas ja tekitas soovi värske eesti ulmega tuttav olla. Ja seepärast siis lugesin hoopistükkis ajakirja (no mitte kaanest kaaneni) ning alljärgnevalt paar säutsu loetust.

Kaldmaa on siis kirjutanud müstilisevõitu muinasloo islandi neiust, kes on vait ja parandab masinaid. Ja teeb häält vaid siis, kui ei pea oma sõnadega rääkima ja muidu täisealine – ehk siis laulab väljamaal ooperis. Aga üks kord siiski laulab oma sõnadega. Miks see ikkagi Stalkeri nimekirja sattus, ei tea.

Aga. Mis ajakirja puhul eriliselt silma torkas, on neli tõesti head arvustust – mis on kui neli peatükki arvustamiseaabitsast ja tekitab küsimuse, et mis sodi küll nädala- ja päevalehed arvustuse nime all avaldavad (jajah, neil omad nõuded ja mis kõik veel, aga ei saa lõputult lehelugejat alahinnata töllerdavaks burksiõgijaks). Ja ei mingit asjatut kriitiku tüütut egotrippi.

Paar sõna ühest arvustusest, kus Ross kirjutab kainestavalt Heinsaare loomest. Kui raamatu välisest küljest rääkida, siis mainiks taas takkajärgi, et raamatu formaat häiris (nii suur!) ja Pärna illustratsioonid segasid (too much information), silmale liiga kirevad ehk siis pealiskaudset kiirlugemist häirivad (Ross räägib muust – illustratsioonid avavad Heinsaare tekstide labasema külje ja lugemist häirib pigem lugude liigne anekdootlikkus). Raamatu igati pidulikust teostusest hoolimata on mind senini saatnud arvamus, et tegemist on Heinsaare mingi nö vaheraamatuga, uus purakas võiks olla ees. Ross osundab hoopis, et tegemist mõningase mandumisega või publikule kirjutamisega ja tendents on täheldatav mõnda aega. Igal juhul, värske arvustus, mõtlemisainet teistelegi meesautoritele peale Heinsaare. Ning meeskriitikutele samuti.

Peale Tyermani on muidugi kerge lugeda Aleksejevi poolikut jutustust “Taevaminejad”. Niipalju kui olen kogunud eelarvamusi rammusa elutee jooksul, siis Aleksejevile meeldivat pateetikat kasutada ja I ristisõja teemal saab seda igati sportlikult kasutada. Aga kui tulevases suurtöös säilibki selline katkendlik jutustamine, olen küll nõus lugema (raamatut). Tundub tulevat üks ütlemata kirglik ja verine lugu. (Takkajärgi selgub, et tasuks siiski viimase raamatuga tuttav olla.)

Kõiv kirjutab kohtumistest Naaniga, mis on, muidugi, kena näide vanameistri loometööst, aga samas, ahah, informatiivsusest just ei särtsu.