Robert E. Howard – Bal-Sagothi jumalad (2011)

Howardilt neli lugu iiri lindpriist, keda hüütakse Mustaks Torlughiks. Möllu ja sandistatud tundemaailma enam kui sajal leheküljel, pole paha.

“Tõmmu mees” - lugu kirjeldab tabavalt ja loomulikult iga terve naise unistust ehk soovi näha taplevaid mehi tema pärast võimalikult võikalt suremas (tõsi küll, selles juhtumis leiab surmav hoop kõigepealt tütarlapse enese – aga siiski! - ta näeb veel selle meeletu ja võimsa tapluse lõppu, punase vereookeani mäslemist ja mulksumist jne jne). Howard on meditsiiniline juhtum, aga see lugu on omal veidral moel tore, ja vast parim tekst, mida autorilt lugenud. Nojah, paistab, et peab tutvuma Bran Mak Morni seiklustega.

““Lamh Laidir Abu!” läbistas O'Brienite sõjahüüd vaikuse nagu haavatud pantri kriiskamine ning kui mehed karjatuse poole pöördusid, tuhises meeletu kelt ukseavast sisse nagu põrgutuule iil. Teda oli haaranud keltide must raev, mille kõrval viikingi berserkide pöörasus kahvatab. Silma põlemas ja kõverdunud huuled vahus, tormas ta meeste keskele, kes ootamatult tabatuna ta teele siruli jäid. Ta hirmus pilk oli kinni Thorfelil saali teises otsas, ent Turloghi edasi tormates sadasid hirmsad hoobid ka vasakule ja paremale. Tema rünnak oli nagu pööristormi sööst, millest prahina jäid maha surnud ja surijad.” (lk 22)

“Bal-Sagothi jumalad” - Torlugh on mees, kes on võimeline täiskasvanuna pikemaks kasvama, kui esimeses loos kirjeldatakse teda kuue jala ja ühe tolli pikkusena (u 185 cm, lk 5), siis nüüd on ta juba kõvasti üle kuue jala pikk (lk 34); aususe huvides siiski mainiks, et kolmandas loos on ta jälle avaloos mainitud pikkusega jupats.

Seekord satub Turlogh koos endise vaenlasega peale laevahukku salapärasele troopilisele saarele, kus nad päästavad kohe sauruse küüsist kaunitari. Põhjamailt pärit neid Brunhild seletab olukorda – ta siin saarel endine kuninganna ning aidaku Turlogh ja kaaslane ta tagasi võimule. No lähevadki kolmekesi, saurusepea näpus, võimsa kindluse juurde ja võtavad võimu omale (tegemist Atlantise viimase kantsiga). Ent juba esimesel ööl läheb olukord ärevaks ja punast verd hakkab siin taas, tõepoolest, kosena purskama, mäesügavustest tulevad võikad koletised ja ootamatult ründavad linna punased inimesed. Niisiis hävineb see viimne kants ja naine lömastub jumalakuju all ja uued sõbrad pääsevad (hoomamatut tapatalgu selja taha jättes) saarelt sellest juhuslikult mööduvale Hispaania laevale, mis meelekindlalt suundub moslemeid tapma. Noh, paras hullumeelsus, aga Howardi fantaasialennu peale on juba raske üllatuda.

“Ta lubadused libisesid läbi Turloghi mõtete mingi jälge jätmata, kuid ettepaneku hullumeelne hiilgus huvitas meest. Ta soovis väga vaadata seda kummalist linna, millest Brunhild rääkis, ja mõte kahest sõjamehest ja tüdrukust, kes tervele rahvale krooni pärast vastu astuvad, liigutas ta keldi rändrüütli hinge.” (lk 40)

“Hunni vari” - et tegemist lõpetamata looga (ent otsese järjega eelmisele tekstile), pole nagu suurt midagi arvata. Positiivselt mainitakse hõimuvellesid soomlasi, mis on muidugi südantsoojendav. Mõned tapmised jne, aga lugu ei jõuagi õiget hoogu võtta.

“Turlogh mõistis, et vaatab aarialaste elu faasi, mis on kiiresti möödunud. Aarialaste nomaadid kas hakkasid kiiresti loobuma pastoraalsest eluviisist põllumajandusliku elu kasuks või siis pidid tatari nomaadide hulka sulama.” (lk 77)

“Hallide jumalate loojang” - noh, seekordne lugu on camp, juba esimestel lehekülgedel särab jaburuse püha aupaiste (a la Andres Saal verdtarretavas kastmes). Toimub suur lahing keltide (Torlugh seekord kõrvaltegelane) ja viikingite-närukaelade vahel , mida assisteerib sünge Odin isiklikult. 40 tuhat meest põrkub kokku ja kangelastegusid tehakse konteinerlaevade kaupa. Vabandust, aga see suurejooneline kangelassurmamöll on pühalikult lõbus. Torlughi seiklusi kronoloogiliselt järjestades võinuks see tekst kogumiku avalooks olla, ikka kangelase lindprii-eelne elu.

“Nüüd, kui Murrogh edasi hüppas, ärkas keltides punane raev, nagu meestes, kelles pole lootust. Hukatuse lähedus äratas neis raevu, ja nagu joovastuses hullumeelsed, alustasid nad viimast rünnakut ja põrkusid vastu kilbimüüri, mis löögist taganes. Ükski inimjõud poleks suutnud sellele rünnakule vastu seista. Murrogh ja ta pealikud ei lootnud enam võita või isegi ellu jääda, vaid ainult surres oma raevu välja valada, ja oma meeleheites võitlesid nad nagu haavatud tiigrid – lõid käsi otsast, lõhestasid kolpasid ja rinnakorve ning õlaluid.” (lk 107)

Nojah, selline meeliavardav raamat siis. Kaasakiskuvam kui Stross ja Lovecraftist meelelahutuslikum.

ulmekirjanduse baas
digital nerdland