Kui nüüd õieti märkasin, siis see raamat ilmunud pea 20 aastat varem kui esmaloetu originaal ja tõepoolest, erinevad need on – kui varane MC rõhub jutustamisele ning on seetõttu püüdlikum ja pisut raskepärasem, siis 21. sajandi MC viskab rohkem kildu ja lennutab teksti kergemalt edasi. Paistab, et enne on ilmunud veel üks Hamishi lugu, tekstis paar korda viidatakse mingile varasemale mõrvauurimisele. Nojah.
“Hamish meenutas endale ägedalt, et ta on loodud vaikseks eluks. Tal oli olnud karjäärivõimalusi, aga Hamish oli neist kõigist loobunud, sest teadis, et suures linnas elada oleks tema jaoks ebameeldiv. Tal tuleks alluda ülemusele, kes võiks osutuda samasuguseks nagu Blair. Hamish armastas oma muretut, laisavõitu elu ja ümbruskonna ilu. Lisaks kanadele ja hanedele rentis ta politseijaoskonna taga tükikest põllumaad, kus pidas lambaid. Lochdubhis oli piisavalt võimalusi kõrvalt teenida, müüa mune ja lambaid ja võita mitmesugustel kohalikel võistlustel rahalisi auhindu.” (lk 93-94)
Seekord tapetakse vähem (alguse värk, pole vaja nii verejanune olla?), aga roimaohvrid ikka ühed negatiivsed inimloomad. Natuke jabur kui Hamish diivani taga ja all vestlusi pealt kuulab. Koeraks on mingi Towser, krants vist. Paistab, et siit raamatust algab Priscilla-romantika liin. Arvatavasti olen nii fantaasiavaene inimene, et pea kunagi ei viitsi iseseisvalt mõrvakeissi lahendada, lihtsalt liigun looga kaasa. Mistõttu seekordne roimar osutus natuke üllatuseks, kuidagi liialt silmatorkav probleemide lahendamine.
juuli raamatukogu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar