Melchiori raamatud tekitavad minus nõutust (mitte küll märkimisväärset), sest iseenesest Hargla romaanid (aga mitte jutustused) mulle meeldivad, ent need Tallinna gootimõrvad just kilkama ei pane (mitte et üleüldse kilkaks). Aga noh, Hargla on Hargla ja kuidagi on vaja blogile klikke saada, et rohkem reklaampinda müüa. Ok, nali naljaks, ent Hargla fantasy on parem kui krimivärgid ja see pole ühene arvamus.
Segane sissejuhatus on muidugi osav moondeoperatsioon varjamaks järgnevat nappi mittemidagiütlevust.
Romaani sisu ei hakka ümber jutustama, sest sellest kirjutatakse kõikjal, põhjalikult või napilt. Seks ja vägivald müüb ja nii on siingi romaanis näpuotsaga seda ja teist. Vägivalla eest kannab hoolt mõrvar oma mitmete ebahumaansete tegudega noorsoo vastu ja siivutusi pakub Clare, kellega Melchior käib saunas ja kogeb mitmeid riivatusi, ja noh, muidu ka. Mõrvar on iseenesest loogiline tegelane, aga üks (tähtis) aspekt jääb vähe hämaraks või natuke konstrueerituks ehk siis kokkupuude teeröövlitega. Hargla kulutab päris palju trükiruumi tollase ajastu olustiku kirjeldamisele, võiks öelda, et kohe mõnuga jutustab sellest. Mis muidugi kulub Melchiorifännidele ära, iga tarkusetera muudab maailma kaunimaks ja tuulepead jäävad tuulepeadeks. Lihtsalt mõrvaloo tempo on vahel päris staatiline, mis peale Beatoni lugemist on muidugi algul harjumatu ja hariv.
Romaani on täiesti võimalik lugeda kaht eelmist osa tundmata, korduvad tegelased joonistuvad tuntavalt välja ja varasemate lugude mõrvajuhtumitele viidatakse vaid õrnalt. Ja vast on kolmas romaan tummisemgi kui varasemad osad. Sisuliselt, niisiis.
Trash Can Dance kirjutab sellisest trükisest, mis on siis mis?
“Nemad ei mõtle nii, nagu linnas mõeldakse. Nemad arvavad, et see on vale, kui linnad muudkui Venemaaga kaupa teevad, vene kaupmehi linna lasevad ja oma jõukuses siis üldse unustavad, mille jaoks nad asutati ja mille jaoks neile vabadused anti. Tallinn õitseb, sest Venemaalt voolab sisse suur raha, ja muu polekski nagu kaupmeestele oluline, las kaubad aga muudkui liiguvad, las tuleb siia üha rohkem venelasi, ja raehärrad nagu ei panekski seda üldse tähele, et selline kauplemine on rohkem Vene riikide huvides kui Liivimaa huvides.” (lk 112)
“Kui on olemas mingi koht, mis petiseid ligi tõmbab nagu meepott kärbseid, siis vekslitega kauplemise kohast paremat mina ei oska ette kujutada, ja kui midagi sellist peaks ka Tallinnasse tekkima, siis jookseb siia kokku vargaid ja tüssajaid üle terve orduriigi Rootsi, Soome ja Novgorodi, pange mu sõnu tähele.” (lk 415)
1 kommentaar:
Minu jaoks on jälle see vägagi nauditav sari. Aga eks see pigem maitse asi ole - mulle meeldib Hargla ulme ka ja ma ei hakkaks seda üldse võrdlemagi, need ikkagi erinevad žanrid. Siiski - kogu see universum, mille Hargla on loonud, on tohutult nauditav ja mis sest, et ta kirjutab nii, nagu lugeja lugeda tahabki - väärtuslik on see ikkagi kogu oma olme, Tallinna loomisega ja üleüldse. Nagu ka vihjatud on mitmelt poolt, võiks tegu olla tulevase Tallinna müüdilooga. :)
Postita kommentaar