Üldiselt soovitaks selle postitusega mitte aega raisata ja lugeda seeasemel ulmekirjanduse baasi kolme esimest pajatust (sest hetkel neid seal rohkem pole, ma tõesti ei oska arvata, mida järgnevad pajatajad võiksid kirjutada), mis osundavad üsna tabavalt käesoleva raamatu kõiksugu headele ja veidratele külgedele (tõsi küll, seal juttu tervikromaanist, mitte kaheks jagatud tõlke esimesest poolest, seega spoilerid jne).
Nojah, raamat jaguneb jämedalt kaheks – esimesed 400 lk Kvothe elust Ülikoolis ja Imres, järgmised 200 lehekülge hilistiineka teenistus Vintis Alveroni juures. Ja vahepeal lühikesed peatükid nö Kvothe olevikust ehk elust kõrtsmikuna kuskil pärapõrgus (miks ta seal on, ei tea, ehk triloogia viimane raamat jõuab omadega kuhugi välja, senikaua tundub uskumatu, et see vant jõuaks autori käes oluliselt vanemaks saada). Eks tagasihoidlikult võiks mõelda, et see Ülikooli osa vähe liiga mahukas ole, aga no mis teha, küllap Rothfussil mingi kinnismõte, miks üliarenenud 16-aastase Kvothe kooliajast tuleb nii põhjalikult süveneda.
Ent asi läheb paremaks, kui noormees võtab akadeemilise puhkuse (tõsi küll, sunnitult – inkvisitsiooniga jändamine ei mõjunud Ülikooli renomeele just nägusalt), tekst läheb vähe kiiremaks ja lõbusamaks selle Alveroni teenistuses, peatükidki muutuvad lühemaks (ja enam ei teki mul probleemi sellega, et ei suuda eristada ta kaht parimat sõpra – Wil ja Simmon, embkumb on naistehuviline, üks neist töötab skribendina jne, ei mäleta). Ja siis tõlge katkeb – Kvothe läheb just tülli ühe lähedasega ja kahtlustab teiselt poolt reetmist.
Nojah, juba algusest peale pole suutnud Rothfussist vaimustuda, tõsi küll, see poolik parem kui eelmised kaks poolikut, kõiksugu kaunitarid on üsna võrgutavad, ma naiivselt hoidsin pöialt Devile, aga vist vara veel. Kuidas küll Kvothe aru ei saa, et Denna on vaid lapsik kiindumus, õiged tšikid on vähemalt kahekümnendates. Noored! Samas muidugi selline siivsus on noorsoole igati õpetlik.
Kui Bretti ja Pehhovi triloogiate teised osad on kõvakaaneliste asemel pehmekaanelised, siis Rothfussi trükitakse ikka kenasti kõvakaanelisena. Huvitav, kas kaanepilti nägemata peaksid mõned inimesed seda pealkirja järgi miskisuguseks eneseabiõpikuks?
3 kommentaari:
Vabandust OT pärast, aga *osutan*.
Pmst ma saan aru küll, et keelekorraldajatest oli algusest peale rumal selline paronüümipaar nagu "osutama-osundama" eesti keelde tekitada; võib-olla on parim, mis selle "osundamisega" teha, ta lihtsalt kasutusest võimalikult palju kõrval hoida, olgu õiges või vales tähenduses. Nagunii peaaegu keegi seda õiget ei tea, las läheb parem ajaloo prügikasti terve see sõna.
(Kuigi teisest küljest on mul endal vahel jube hea seda kasutada, kui "tsiteerimist" saaks muidu ühes lõigus liiga mitu korda liiga tihedalt lähestikku.)
Teie osutus on tõepoolest korrektne.
Oleks Varrakule väga isikupärane, kui näiteks triloogia kolmanda raamatu esimene köide trükitaks vahelduseks pehmekaanelisena ja pisut-pisut laiemas/madalamas formaadis. Ja kolmanda teine pool siis ikka nii, nagu kõik esimesed.
Postita kommentaar