Mo Xiang Tong Xiu: Deemonliku tee suurmeister 3

Huvitav, missugused katused Hiinas olid? Lagesid ilmselgelt ei tuntud. 

Esimesed kaks raamatut olid mulle piisavalt võõrad ja nõudsid nii paljuga harjumist ja leppimist, et ebaloogilisused ei jäänud silma. Võibolla neid polnudki. Või noh - kui sedavõrd palju võluvõimetega seotut toimub, võibolla ei torkagi silma?

Kolmandas raamatus ma juba imestasin, KUI hea peab olema inimese muusikaline mälu, kui ta kohe esimese kuulmiskorra järel suudab veatult järgi mängida pala, mida on kord kuulnud. 

Ei, ma saan aru küll, et Wei Wuxian on imeinimene, kes suudab enam-vähem kõike, ent pani mõtlema. 

Või et katusekivide vahelt tuppa piilujad (vt mu esimest küsimust) näevad ja kuulevad kõike detailselt, tabavad pisikesi ilmemuutusi ja väikesi liigutusi. 

Samas - ja see olgu kohe öeldud - raamat oli põnevam kui eelmised. Läks kiiresti, kogu aeg oli huvi, mis edasi saab. Seda hoolimata tõsiasjast, et mälestuse seest kasvas välja järgmine mälestus ning esialgse põnevuse juurde üldse ei jõutudki. Mineviku põnevused oli piisavalt põnevad.

Võib ka olla, et mulle pakuvad suuremat huvi muud suhted kui armu omad. Selles raamatus tõusid viimaks esile suhted Wei Wuxiani sünniperes, nii vähe, kui ta neid mäletabki, kasuõe ja kasuvennaga, kes tegelikult sama ehedad õved kui bioloogiliselt seotud, isade ja emade põlvkonna omavahelised. See kõik oli läbi põimitud lugudega elavatest laipadest ja nende käitumisloogikatest (põhimõtteliselt zombied, keda saab karjakaupa kutsuda või peletada), võitlusest türanliku klanniga ja kuidas sellelgi olid mõned ausad ja lahked liikmed, ent peresuhete läbi raamatu jooksmine oli märgatav.

See tegi raamatu korraga armsaks ja hirmus huvitavaks.
Aga mis siis ikkagi sai Nie Mingjue peast?! Kuidas see asi laheneb?

meeldib lugeda

Mo Xiang Tong Xiu: Deemonliku tee suurmeister 2

Teadmisest, et raamatu lõpus on nimekiri tegelastest, nii et ma lugedes tean, kes on kes, muutis "Deeemonliku tee suurmeistri" teise osa lugemise väga meeldivaks. 
Esimese osa voorused - kiire tegevus, põnevad mõistatused, mille juures ühe saladuse lahendamine viib järgmiseni, kaunid noored mehed ja nende koomiliselt armsad segased tunded, on kõik alles. Aga seekord sain ka mugavalt järgi vaadata, kes on kes!

Tõsi, päris kõigi olulisemate tegelaste kohta infot polnud. Ent ma sain aru, kes on Lan Wangji, ning et  Lan Wangji ja Hanguang-jun on sama isik. Jiang Chengi ja Jin Lingi eri isikud olemisega oli ikka veel raske leppida, kuid iga kord, kui nime jälle üle kontrollisin, jäi see paremini meelde. 

Seevastu olin ära unustanud olulised sündmused. Kurb lugu Changi klanniga? Ah? Ma peaksin ilmselt teadma? 
Häguselt oli meeles, et mingi eriti hea ja üllas tegelane ise endal silmad välja koukis. Aga miks? Ja paha tegelast ei mäletanud ma üldse. 

Nii et teatud määral oli mulle sündmuste jälgimine isegi huvitavam, kui oleks lugejal, kes mäletaks, milles asi. Ma ei tahtnud ainult teada, mis peale Kurba Lugu Chani Klanniga juhtus, vaid ka seda, mis see Kurb Lugu oli. 
Aga muidugi emotsionaalselt kaasakiskuvam oleks raamatuid nii väikese vaheajaga lugeda, et südnmused meeles. Kuigi võibolla püsivad teise raamatu sündmused mul paremini mälus, sest nüüd ma ka tean, mis tegelane midagi teeb! Emotsionaalne side kohe tugevam.

Juba esimeses raamatus oli märgata, kuidas selle autor ei ole rumal. Ta puistab pisikesi tähelepanekuid maailmakorra kohta ning ei topi neid sugugi alati ei peategelase frivoolsesse ega mõne teise üllasse ja ennastohverdavasse suhu. Seekord ütleb tegelane, kes iga mõõdupuu järgi negatiivne, mõned nii terased ja läbinägelikud laused, et lugejana jäingi nende üle mõtlema ning tõdesin, et tal on ju ... õiguski?

Võib olla julm ja õel ja ikkagi tekitada empaatiat. 

Kuidas kõik loo osad korraga kokku hakkasid kõlama ja terviku moodustasid, oli ootamatult kaunis. 

Xue Yang sarjas

See raamat oli hea meelelahutus, hea meelelahutus, hea meelelahutus - ning puudutas siis korraga mu hinge. 
Mis midugi ongi meele hea lahutumise jaoks hädavajalik.,ent juhtus siiski ootamatult.
Ja imeilusates meestegelaste imeilusast tundeelust polnud veel üldse juttu olnudki!

Muuhulgas sain täiesti kogemata teada, et elus näitlejatega seriaal, mille nimi inglise keelde tõlgituna "Untamed" on, kuulub samuti "Deemonliku tee suurmeistri" erinevates meediumides esindatuse alla. Need tegelased "Untamed" sarja piltidel võtsid mu juba aastaid tagasi hardalt ohkama. Nii ilusaid (homoseksuaalseid või heteroseksuaalseid või biseksuaalseid või aseksuaalseid) mehi ei tohiks isegi kujutelmades olemas olla!

Enne raamatu teist osa - "Deemonliku tee suurmeistri"-lugude kümnendat, eesti keeles on ühe raamatus üsna mitu osa - tuli siiski omajagu armutundeid ette. Ent tundub, et Hiina kirjanik ei ole üldse kinni lääne kommetes armuasju tõsisel toonil kujutada. Need üksteise huulte riivamised või purjuspäi sõnakuulelikult voodissepugemised on kõige kerglasem ja lõbusam osa raamatust.

Autor on välja mõelnud ka suurepäraselt jutustamiseks sobiva loitsu - "Empaatia". See tähendab teise hinge täielikku lugemist ja tunnete jagamist ning võimaldab jutustada pikki lugusid lugude sees, nii et nende teadasaamine Wei Wuxiani ehk peategelase poolt pole ebausutav ega veider. Lood, mida läbi elatakse, samas kaitstud positsioonis ja kõrvalt jälgides, on huvitavad. Kasuks tuleb seegi, et meil lastakse näha võimekate ja ausa südamega isikute mälestusi. 

Kellegi ebameeldiva pähe sattumine ilmselt nii tore kogemus ei oleks. 

SEE on Wei Wuxian sarjast

Nautisin sedagi, kuidas autor ei ole mänginud ainult Wei Wuxaniga meetodil "ta polegi nii paha  vist". Neis empaatia-lugudes on tegelase negatiivsus samuti osaliselt valestiarusaamise, osaliselt põhjendatuse, osaliselt kas-üldse? alla pandav ning see tekitas toreda ajupingutamisvõimaluse. 

Nojah. Mõned asjad läksid ikka segamini, kohati oleks dramatis personae asemel olnud abiks ka "ennemalt tegi ta seda, see on SEE vend", ent ikkagi tore raamat.
MIS JÄI VÄGA PÕNEVAL KOHAL POOLELI!

Hea, et mul järgmine osa kohe kapist võtta on =)

Meeldib lugeda

Mo Xiang Tong Xiu: Deemonliku tee suurmeister

 

Täiesti teistsugune raamat, kui ootasin. 
Minu ettekujutuses pidanuks see teos olema "Kössitava tiigri, varjunud draakoni" tüüpi, hästi eepiline ja valus, loodetavasti ka hingestatult ilus lugu. 

Ha faking ha.

Kui mingi läänes tuntud teosega võrrelda, oli see kõige sarnasem Bartimaeuse lugudega. Lugupidamatu naljalembene jutustajahääl kodanikult, keda kõik hirmus kurjaks peavad, aga kes tegelikult on nalja-, joogi- ja meelelahutuselembene hästi pragmaatiline isik. Jah, ta teeb vahepeal mõningaid kurjaks peetud tegusid, ent meieni jõuab sellest peamiselt jutustajahääle seisukoht, milleks on: "Kõik need teod on suureks puhutud, sisaldavad nüüd kümnekordselt verd ja õudust, mida neis tegelikult polnud, ja ausalt öelda, oleksin ma tahtnud niimoodi tegutseda, poleks nad mind iial alistanud."

Raamatu sees teeb ta head. Otseselt.

Lisaks on tal arusaamatult vägev täpiline eesel, kes hoolitseb deus ex machina ja ohtra lihtsa huumori eest, ja tublisti noorusmälestusi.

Enne nende noorusmälestuste lukku sidumist sain juba aru, mis on selle raamatu suurim miinus lääne kultuuriruumist lugejate jaoks: on täiesti võimatu meelde jätta, kes on kes.
Lisaks sellele, et tegelaste nimed on ühetaolised, kui umbes sama funktsiooni loo sees kannavad nii A Ding kui A Tong, ei jää üldse meelde, kumb on kumb, tähtsamatel tegelasel on veel laialt teada hüüdnimi ja lugupidamisega öeldud nimi ja familiaarse pöördumise nimi ja midagi veel (s.t. ma tean, et neid oli vähemalt neli, sest ühel juhul kutsub peategelane vestlusparterit nelja erineva nimega, oodates, et ta vähemalt ühele neist reageeriks). Nimed ise on alati vähemalt kaheosalised ja Jin Cheng ei ole üldse sama isik kui Jin Ling ja kui ma üritanuks kindel olla, kes nüüd just kes on, ma ei jõudnuks lugemisega üldse edasi.

Mingil hetkel loobusin raamatut tagasi lappamast ja isikute tegevusse sekkumise hetki otsides kindlaks tegemast, kes siis ikkagi kes on.

Õppisin ära peategelase kaks peamist nime ning ülejäänud tegelaste puhul jäin lootma tundele, mida kirjeldatakse. Umbes et kui üks isik on kaunis, alati rahulik ja hirmus jäik, nii sünnis, et ajab oksele, ilmselt see on see tüüp. Ja kuna tal on muidu väga tema moodi vend, kes aga malbem ja sõbralikum, ilmselt too on too tüüp, sest ahah, sama nägus, ahah, oluliselt leebem, klapib.

Ausalt, ma arvan, mingi dramatis personae raamatu alguses oleks lugejale väga abiks.

Lisaks - vähemalt noorusmälestustesse uppumise episoodis - leidsid aset mingid ilmselt kultuurispetsiifilised asjad, mis lugedes üsna arusaamatuks jäid. Tähendab, Lan midagi on peategelasse armunud, aga nii püha, vaga ja jäik, et ei tee ühtegi arusaadavat liigutust selle selgitamiseks. Näib tõenäoline. Aga kas need asjad, mida ta teeb, oleksid tegelikult hiinlase jaoks "aa, selge" või sama "võibolla neh, võibolla mette" kui lääne lugejale? Kas märgid on selged või on peategelase arusaamatus kohane? Pole aimugi.
Ent kuna mulle meeldis raamatu kerglane rõõmus toon ja kõik need imekaunid mehed kõditasid mu vaimusilma meeldivalt, lugesin muudkui edasi ja hirmus hädas siiski ei olnud.

Imekaunid mehed? Poole raamatu peal oli naised tegevusse sekkunud üsna vähe ning nende kirjeldamisel ei olnud äärmine kaunidus kordagi jutuks. "Üsna ilus" oli parim, mis neile osaks sai. Seepärast on pidev kahtlustus, et keegi on "varrukalõikaja" (ehk homoseksuaalne, termin pärit sellest, kui üks hiina keiser lõikas oma rüült varruka maha, sest tema meesarmsam oli sinna peale magama jäänud, aga tal oli vaja lahkuda, nii et äratamise asemel ta lihtsalt vabanes varrukast) väga loogiline ja üllatusin iga kord, kui peategelane teise mehe erakordset ilu imetles ja siis täiesti muretult ja aseksuaalselt muude asjadega edasi tegeles.
Tundus, et no mida, selgelt talle mehed ju meeldivad =)
Ainult ta ise arvas, et naised. Isegi flirtis nendega veidi. Selle Lan Misiganes'i nähes ka.

Kui tegevus kirjeldamisel olevasse ajahetke tagasi hüppas, läks mul natuke aega, et meenutada, mis üldse sel käesoleval hetkel toimus. Eriti kuna enamiku tegelaste nimed polnud lihtsalt sarnased, vaid täpselt samad - lihtsalt nad olid nüüd 13 aastat vanemad.

Dramatis personae, palun! Koos seletustega, kes nt Jin Guagshan nooruses oli ja kes hiljem! Väga vajalik!

Oleviku-saladus on tegelikult huvitav. Esiteks on saladusel mitu kihti (mis ma pean tegema? aga mis tapab? Aga miks tapab? Aga kes selle lahti lasi?) ja igaühe lahendamine on tore. Teiseks on kõik need saladused tegelikult ka huvitavad. Lugeja investeerub.
Mis EI ole tore: saladuste selgitustes tuleb mängu veel 24 meeldejäämatute nimedega tegelast ja 2 enam-vähem meeldejäävatega, sest ühe nimi on Xin Midagi ja see on ainulaadne, ja teise kohta on nii mitu korda öeldud, et ta on õel ja julm, et jäi ka meelde.

Armulugu taustal, ikka peategelase jaoks märkamatu, muutub järjest toredamaks. Kuna tükk aega pole ühtegi teist Lani-nimelist tegevusse sekkunud, saab ka teise poole nime selgeks ja nii ... päriselt: "nii nunnu!"

Tahaks Lan Millelegi pai teha. Tahaks Wei Wuxanile (kirjutasin mälu järgi peategelase nime, sai peaaegu õige, jee mina) pai teha. Aga Lanile tahaks kohe VÄGA.

Olles jõudnud leheküljele 312 avastasin raamatu lõpust dramatis personae.

KURAT!!!

No aga 10 lk pärast ma ei hakka enam uurima, kes on kes.
Las jääb.
Ja lõpp on tore =) Lastekamp, kuigi veidi ebausutavalt täpne oma mängus, oli võluv.

Loteriis varem
Loetud raamatud
Lugemissoovituse blog

Mo Xiang Tong Xiu - Deemonliku Tee Suurmeister (2025)

 

Kirjastus Fantaasia on alustanud üsna tänuväärse tegevusega: nimelt on võimalik toetada Hooandja kaudu mõne nende raamatu väljaandmist (eelkõige siis sarja Kaarnakirjas puhul). Põhimõtteliselt on siis võimalik endale ette tellida raamat pea omahinna eest (ja noh, igavene au ja kuulsus, kuivõrd saad raamatusse märgitud koos teiste toetajatega - muidugi on võimalik ka anonüümseks jääda). Muuhulgas oli siis võimalik toetada selle raamatu avaldamist.

Esmapilgul ütleks, et kaasaegne hiina fantaasiakirjandus (koguni kõrgfantaasia?), aga tõlkija Helina Ravasoo on seda täpsustanud kuuluvaks sellisesse žanrisse nagu danmei - “mis keskendub romantilistele armastuslugudele ja meestevahelistele romantikale.” (lk 319). Noh, mina võtsin siiski fantaasiakirjanduse pähe, see meestevaheline romantika on küll üks kandev liin, aga seda võib võtta ka kui peategelase Wei Wuxiani üht järjekordset veiderdamist: kuivõrd peategelase vaim satub peale tagasikutsumist ühe sellise geimehe kehasse. See ei häiri Wei Wuxiani kuidagi, kuivõrd enne tapetuks saamist oli ta üks kurikuulsamaid kultivaatoreid (huvitav termini valik ikkagi). 

Ja nii satub ta otse tegevuse keskmesse, kui tuleb rinda pista geimehe pahatahtlike sugulaste ja neid kiusavate vaimudega - ja muidugi selgub, et tegu pole lihtsalt (selle maailma mõistes tavalise vaimudest vabanemisega, vaid põhjused ulatuvad kultivaatorite klannide minevikku ja ka Wei Wuxiani enda erinevatesse vägitegudesse. Aga mis täpsemalt mida põhjustab, seda siis seeria järgmistes osades, raamat katkeb enamvähem poolelt sõnalt.

Romantilise poole pealt on siis suhtlemine Wei Wuxiani vastandi ehk ülisuperaatelise kultivaator Lan Wangji’ga, kes üsna kiirelt tabab ära selle grimeeritud geimehe tegeliku sisu. Ja neil on varasemast keeruline ajalugu … Kuid nüüd on ühine eesmärk.

Kui hiina teaduslikku fantastikat on tõlgitud päris palju inglise keelde (ka eesti keeles on ilmunud Cixin Liu kuulsaim triloogia), siis fantaasiakirjandus on vaeslapse osas (ahjaa, on üks kuulus wuxia) ja mulle oleks see vast esimene kogemus kaasaegsest kirjandusest. Mõneti on see harjumuspäratu: aga on see siis autori, peategelase või žanri eripära, ei oska kuidagi öelda. Ühesõnaga, sellise üsna muretu Wei Wuxianiga tuleb harjuda. Üheltpoolt kurikuulus kultivaator, kelle hävitamine on selle maailma lähimineviku suursündmus, teiselt poolt üsna kergemeelne tüüp, kes naudib lollitamist. Suurema osa romaanist käis ta üsna närvidele, aga kui ära harjuda, siis päris triksterlik tüüp oma tegemistega - ja mis saladused siin veel võiks paljastuda, eksole.

Selles suhtes päris hea vaheldus angloameerika fantaasiakirjandusele (midagi sellist ebastandardset on ehk Michael R. Fletcheri romaan “Beyond Redemption”, aga selle olemus oli hoopis midagi muud); eks sealgi on kirjutatud hiinalikku fantaasiat (nt Barry Hughart “Linnusild”, K. Arsenault Rivera “The Tiger’s Daughter”, kahjuks lugemata Ken Liu silkpunk seeria). Ja eks see hiinalikkus on nagu on, ikka eksootika, inimene kui selline pole just Euroopa valgustusaja väärtustest lähtuv, vähe teised traditsioonid.

Paistab, et äsja on ilmunud juba 2. osa.