Daniel Defoe – Robinson Crusoe elu ja kummalised seiklused (1984)

Täiesti ootamatult tekkis lugemisel juhuslik seos ühe hoopis moodsama ajastu raamatuga. New Orderi bassimehe kirjutatud-meenutatud lugu kubiseb samamoodi kahetsusest. Et miks me lasime kogu oma bändi raha pompöössesse Haçienda klubisse matta. Miks plekkisime kinni selle klubi, need bändid ja DJ-d, idealismi ja lõbujanu, Madchesteri fenomeni tekke, kultuse, legendi.

Mister Crusoe kahetsus pole nii edev ja kordab ta seda vaid igal sobival momendil. Miks ma ometi pidin olema rahulolematu seal, kus ma olin ja ei-tea-mida otsima minema? „Ja kui kasulik oleks, kui kõik inimesed oma olukorda teise, veelgi hullemaga võrreldes mõistaksid, et Taevas võib meie ellu iga hetk muutust tuua ja meid kogemuse najal veenda, kui õnnelikud me siiski enne olime“ (34) ja kui õnnelikuks ja rikkaks oleksime oma rahulikku ja asjalikku põlve pidades saanud.

Aga nagu New Orderi Peter Hook rahulolevalt nendib, et „Mõned teevad raha, teised ajalugu,“ nii leiab ka Robinson saarel tegutsedes oma tasakaalu: „Ma olin õppinud nägema rohkem oma elu helgemaid kui tumedaid külgi ja silmas pidama seda, mis mul olemas oli, kui seda, mis mul puudus; ja see pakkus mulle mõnikord lausa sõnulseletamatut sisemist rahuldust; ma räägin sellest neid vaesekesi silmas pidades, kes kunagi sellega rahule ei jää, mis Jumal neile on andnud, sest et nad ikka ja alati näevad ja hindavad seda, millest neid ilma on jäetud. Mulle paistis, et kogu meie rahulolematus tuleb sellest, et me ei oska tänulikud olla selle eest, mis meil on.“ (115)

Peab muidugi kohe mainima, et tänulik ei ole Robinson mitte selle eest, et tal on saarel „võimalus“ õilist askeesi pidada. Vastupidi, ta teeb kõik, et oma elustandardit säilitada. – Tänulik on ta selle eest, et sai madalikul püsinud laevavrakist enne selle lõplikku kokkuvajumist väga palju kraami ära tuua ja seeläbi oma olemise üsna õdusaks korraldada.

Eks olukord oli ikka hull ka muidugi: „vaatasin nüüd maailmale nagu millelegi kaugele, millega mul polnud enam mingit pistmist ja mis ei suutnud minus enam mingeid lootusi ega igatsusi äratada, ühesõnaga, miski ei sidunud mind enam temaga, ja ma uskusin, et ei saagi enam iial siduma; ma vaatasin talle tagantjärele otsekui hauataguse pilguga, kui paigale, kus küll kunagi oli elatud, aga kust oli siis igaveseks ära tuldud“ (113). Mida muud sellises olukorras ikka teha, kui hakata elu helgemat poolt nägema.

Kuigi jah, vaevas Robinson oma pead palju ta vaevas, lõplikust õnnest jäi puudu vähemalt üks asi: „kas ma ehk ei saaks otradest linnaseid kasvatada ja nendest õlut pruulida.“ (146) Väga õpetlik romaan. Ja selle väärt plaani jättis ta pooleli, sest avastas, et saarel käivad mingid pärismaalased oma vaenlasi õgimas! Leiutajavaim läks raisku ja murdis nüüdsest pead vaid selle üle, kuidas kõik paganad maha nottida ja õpetada päästetud ohvritele, et inimsöömine on paha ja Jeesus hüva.

Kolonialism oli rändur Robinsonil muidugi üldse sügaval veres, eks nii oli tollal kombeks. Kuigi hispaanlaste julmused Ameerikas oli juba inglastelegi liig – britid olid ikka valgustuslikult pragmaatilised, röövisid ja ekspluateerisid n.ö jätkusuutlikult. Aga jah, imelikul kombel pidas ta saart enda omaks. Okei, inimene harjub kõigega ja pika aja peale tekib ikka heldimus. Aga samas ei ole pea kordagi tunda, et Robinson saart oma tõeliseks koduks peaks ja sellega kuidagi sügavamalt seotud oleks. Ainult siis, kui ta riskantselt paadiretkelt saarele eluga tagasi pääseb, tundub saar talle kodusena. Võimaluse saabudes lahkub ta saarelt kerge südamega. Saar kui hõivatud ala ja kasumlik maavaldus, mitte kui kodu.

Ja ega ta Reedet kinni ei hoia, mingi hetk isegi ütleb, et mees, oled nüüd vaba, mine koju. Aga kui Reede jääb, siis vaid justkui iseenesest mõistetavalt kohe ikkagi Robinsoni teenrina, ustava sulasena. Mitte näiteks võrdväärse kamraadina. Robinson andis ta ju vabaks! Või no kes see enam täpselt mäletab kah, kuda see oli...

Aga no see, kuidas ta niudevööga Reedele rohmaka kitsenahast ürbi ja totaka jänesenahkse mütsi õmbles vana maailma kombe kohaselt, on ikka koomiline juba. Hmm – kohalikule, kes loodusega niigi kooskõlas elas! „Nii sai mu teener selleks korraks küllaltki hästi riidesse pandud, ja ta jäi väga rahule, kui nägi, et oli nüüd peaaegu niisama hästi riides nagu tema peremeeski. Tõsi küll, esialgu liikus ta neis riietes küllaltki saamatult, eriti segasid teda püksid, ja vammuse varrukad hõõrusid marraskile ta õlad ja kaenlaalused; aga kui ma neid pitsitavatest kohtadest veidi järele olin lasknud ja Reede nendega ära harjus, hakkasid need pikapeale talle päris hästi meeldima.“ (179)

Asjalik järelsõna on raamatul ka. Saame muuhulgas teada, et Robinson pandi askeldama Tobago saarele Orinoco jõe suudme vastas, aga raamatu looduskirjeldusi ei maksaks üks-ühele võtta.

Illustratsioonid valgevenelaselt Mikalai Kazlovilt. Tõlgitud lühendatult – kes teab, mida see õieti tähendab? Et on tsenseeritud? Moodsamasse keelde ja väljendusviisi mugandatud? Midagi muud?