Terry Pratchett – Tubakas (2012)

Võib vist rahumeeli öelda, et tegemist vanameistri ühe igavaima ja jõhkraima teosega, sellist huumoripuudust ja verejanu Pratchetti loomingus just tihti ei kohta – muidugi, ega keegi ei jaksa lõputult kildu visata. Kui algul tundub tegevust käivitav mõrv ikka väga jõhkra hukkamisena, siis hilisem härjapõlvlaste holokaust ning kuritegelasega arveteõiendamine... näib selle raamatu puhul kuidagi ühtses voolusängis voolavat. Aga noh, tüüpiline on pratchetlik ümbernurgaseksijutt ja kerged kakanaljad.

Lugu siis sellest, kuidas Vimes perega sõidab abikaasa Sybili suvelossi suvitama. No et linlasele harjumatu keskkond, elajad ja matsid ning... kurikaelad. Seda ei tohi niisama jätta ja Vimes siis sukeldubki ühe härjapõlvlase mõrva uurimisse ning selle käigus ta tsiviliseerib kolkaelu, viib sisse politseivõimu jne. Vahel on tekstis kokkupuuteid teiste vahtkondlastega, aga muidu on see puhtalt Vimesi raamat ja noh, mehel on mõneti identiteediprobleemid, on ta siis isa või politseinik või ülik. Lugu lõppeb nagu ikka üleüldise rõõmu ja tralliga, saatanlik Vetinari ilmutab ilmselgeid vananemise märke. Uueks kõvaks tegelaseks on Vimesi ja Sybili teener Willikins, ei mäletagi, et eelmistes raamatutes tal midagi väga kaalukat olnuks (kuigi see on muidugi minu mäluprobleem).

Nojah, selline uus Pratchett, nii mahuka toodangu puhul on raske oodata, et kõik raamatud oleksid meelelahutuslikult mõnusad.

ulmekirjanduse baas