Kolmas romaan
sarjas “Vürstkaupmehed”, või õigemini osa sellest, kõik kolm
seniilmunud osa moodustavad ühtse joruromaani, mida oleks hõlpsam
lugeda ühes köites. Aga jah, eelmiste osade lennukast Miriamist on
korraga saanud Klanni pantvang ja isiklikus laadis läheb asi ikka
päris nutuseks – ees ootab abielu ja emapõli. Sest Klann vajab
maailmaränduri geenidega kõrgesoolisi järeltulijaid. Ent
olemasolevate intriigide keerisesse sekkuvad veel kaks jõudu –
ühed, kes püüavad Miriami abielu takistada (mitte küll sel moel,
mis naist eriti rõõmustaks) ja Ameerika Ühendriikide valitsus, mis
tahab sellist paariariiki üleüldse paralleeldimensioonist välja
pühkida. Ehk siis tegevusse astuvad äärmiselt paranoilised
luureorganisatsioonid, mis püüavad eelmises romaanis Klannist
ülejooksnud Mattiast võimalikult tühjaks lüpsta. Kuidas see
õnnestub, on iseasi.
“Kuule, sa vaatad seda oma võmmi silmadega, mitte oma rahvusliku julgeoleku silmadega. Geopoliitiliselt on Klann tõeline luupainaja. Ükski meie tavalistest baasidest pole enam turvaline – need on projekteeritud, lähtudes põhimõttest, et valve hoiab pahad eemal, nüüd aga oleme vastamisi ähvardusega, mis jõuab kohale, ilma et keegi seda märkaks. Nagu oleks keegi välja mõelnud tehnoloogia, millega inimesi nähtamatuks muuta. Ja meie traditsioonilistest liitlastest pole tühjagi kasu. Esiteks nad ei tea, millega me siin vastamisi oleme, ja kui teaksid, oleks neil ilmselt tegemist omaenda pahandustega. Teiseks on nad vales kohas – me ei saa teha oma baase nende juurde ega nemad meie juurde, tavalised reeglid ei kehti. Ja edasi läheb veel hullemaks. Kujuta ette, millega võiks hakkama saada Al-Qaida, palgates need veidrikud oma pakikandjateks. Või Põhja-Korea?” (lk 161)
Ja see osa lõppeb
kena pauguga, mis segab kaardid uuesti tundmatuseni. Ning tekib
küsimus, et keda Miriam nüüd meestest eelistab, millise
dimensiooni võrku langeb, kas New York või Uus-Britannia. Romaan
jaguneb justkui pooleks. Ühelt poolt on see kõigi osapoolte
vaheline jõhker vandenõumaailm (ja tõepoolest, Miriami uued
sugulased ei kohtle naist just siidikinnastega), teiselt poolt on
tekst küllaltki naistekas, ehk siis Miriami kui kaasaegse naise
hingehädad sellistes... muutunud oludes. Kord on vandenõud peal ja
naistekas all, ning seejärel vastupidi. Igal juhul, võrreldes
Strossi muu loomega, selline lugejasõbralik kommertsromaan. (Jeerum,
seda kordan vist iga “Vürstkaupmeeste” osa puhul.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar