Maniakkide Tänav – Au ei olegi vaja (Täheaeg 12, 2013)

Lugu jätkub siis 10 aastat peale Tooni intsidenti – vähesed ugrivõitlejad pääsesid Kuule endiste maalaste juurde, mahajäänud inimkonnal õnnestus heal juhul varjenditesse pääseda ja ülejäänud maapealse eluga läks nagu läks. Kuulased (ehk ametliku nimega ühendus Kuu Multirahvuseline Kultuur) saadavad nüüd luuremissiooni Maale, uurimaks, mis siin vahepeal on toimunud, kas varjendites on ellujäänuid. Nimelt on selgunud, et Tooni oli hoopiski miskite võõrolendite transpordilaevaks (sest sinnagi korraldati kuulaste missioon ja alieentehnoloogia abil ehitati Maal luuramiseks ruumilaev) ja sellelt heideti Maale hiiglaslikke konteinereid, kust siis väljusid ühed veidrad olendid. Kuulaste koduplaneedi missiooni viivad ellu vanad tuttavad – estronaudid! Kangekaelsed eestlased saavutasid ühtlasi selle, et nende uurimisalaks on Eestimaa ja veelgi täpsemalt selle varjendi kant, kuhu jäi maha (või kuhu õnnestus pääseda) osa eestlasi – Virumaa Katastroofikeskus. Ent nagu öeldud, maal töllerdavad miskid veidrad ollused... Kuid õnneks on kolmetasandilises varjendis elu alles! Eestlased, meie puhtaverelised eestlased! Ja selgub, et ühe estronaudi naine ja kaks last on niisamuti elus!

“Kui vanasti oli Eesti nagu Muumiorg, siis nüüd on ta rohkem nagu Duumiorg.” (lk 107)

Aga tegelikult pole suurt rõõmustavat midagi. Varjendi kahel eraldi tasandil olevad eestlased on pea kodusõja lävel ja domineeriv grupp suurt ei rõõmustagi taevaste kaasmaalaste tuleku üle. Võõrollused (ehk varjendikeeli "maavõõrikud”) on hämmastavad eluvormid, ning kopeerivad neid tegevusi, mida nende hävitamiseks tehakse – niisiis jäljendavad nad kõiksugu relvastust, mis nende vastu kasutatakse. (Muuhulgas salajase maapealse asunduse vastu, kus elavad mõned... uutmoodi eestlased.) Ja see viib edasi katastroofini... Ning sekkuma peab kordavuntsitud Ippolit.

“Mitmed meie pinnaseuurijad on sattunud õnnetustesse, kus nad on maavõõrikutega kokku puutunud ja selle tagajärjel muteerunud. See ei olegi nii hirmus, kui esmapilgul tunduda võib. Nad ei ole enam võib-olla päris inimesed, kuid nad on ikkagi eestlased!” (lk 128)

Rohkem sisu ei märgi (sest vahel saab netilehel ruum otsa), loo pealkirigi viitab sellele, et estronaudid peavad taas tegema nii mõndagi järelejäänud inimkonna hukkamõistu väärt tegusid. Kui algul on tekstis nalja ja lootust, siis lõpp läheb õige tumedaks. Igal juhul on see intrigeeriv jätk “Saladusliku tsaari” Tooni juhtumile, ja kas see on ka õrnaks eellooks nende nö maa-aluste paratamatule allakäigule, lumpenistumisele? Samas ei mäleta, et kogumikus olnuks mingeid märke Toonilt pärit võõrolenditest vms, ehk siis kuhugi kaovad need pool- ja veerandeestlastest mutandid (nojah, niiehknaa vast probleemiks soojätkamine). Keelelisest küljest kasutab autor mitmeid pidžinväljendeid, mis vast põhjendatav sellega, et Kuul elades on neile maakeelsetele lingua franca terminoloogiat kinnistunud (eks maa-eestlasedki kurdavad, et kuu-eestlased räägivad vähe kummaliselt) – see on andnud autorile hea võimaluse mitmete uudisterminite mitteloomiseks.

Muidugi, selline Eesti-teemaline postapokalüptika (ma loodan, et kerge irvega kõiksugu tõsimeelse Eesti Asja üle!) on huvitav lugemine, kergelt samas voolus Hargla ja Kivirähki tekstidega.

ulmekirjanduse baas