Kokkuvõtlikult
sedastame mõtlikult ja järeleandmatult, et seekordne Täheaja
number on selles sarjas kindlasti keskmisest tugevam. Siin polnud
küll ühtegi teksti, mis pannuks vaimustusest huilgama, kuid õnneks
puudus niisamuti õlgukehitav igavus. Vast veidraim tekst on kogumiku
ainus tõlkelugu Asarolt, mis pani küll vähem kaasaelama-mõtlema,
kuid samas kirjanduslikult või visionäärselt on see kogumiku
esileküündivaim tekst. (Kui aus olla, siis pahatihti on Täheaja
tõlked... kuidagi igavad või nirult erutavad.) Siin on
harjumuspäratut inimkogemust, originaalset fantaasialendu, kriipivat
ebamugavust. Mõneti arusaamatu, aga huvitav, ja väheke igav.
Mis viib edasi
mõttele, et eesti autorite tekstid äratasid rohkem kaasaelamist
(või on asi selles, et lihtsam on nö seedida turvalisemat või
lihtsamat ulmesettingut?). Ma nüüd ei oskagi öelda, kelle teksti
just esile tõsta. Tänavi mahukas lisandus Ippoliti sarjale on
tänuväärne, aga seda maailma oleks parem kogeda kronoloogiliselt
ühiste kaante vahel (muidugi oleks soovijail võimalus teksti
paljundada ja seda siis Ippoliti-kogumiku vahele panna). Kalmsten ja
Altroff on mõlemad huvitavad trükidebüüdid, kelle käekirja
kujunemist oleks edaspidigi huvitav jälgida. Vastuolulisim tekst on
Bergi käsikirja avaldamine – tekst on vägagi lõpetamata ja paneb
mõtlema, et mis kõik veel olla võinuks, kuhu oleks juhatanud see
pikk sissejuhatus, kas oleks tulnud midagi põhjalikumat kui Bergi
märuliulme ja “Must kaardivägi”. Kes teab.
Kogumiku lõpetab
Sulbi ülevaade Jules Verne'i tuntuima romaanitsükli “Erakordsed
reisid” avaldamise asjaoludest ja autori koostööst / kaastööst
kirjastuse toimetajaga; tegemist igati hoole ja armastusega tehtud
artikliga. Natuke küsitav on, et kas värske ulme kõrval peaks
käsitlema sellist vanamoodsat ajalugu; pigem oleks ehk löövam
lugeda ülevaateid kaasaegse eesti või maailma ulme hetkeseisust või
probleemidest. Tuleb muidugi tõdeda, et Sulbi pikad artiklid oma ja
Täheaja blogis on igati tänuväärne lugemismaterjal. Nii et jah,
pisut totter vastuolu, ühelt poolt tahaks Täheaja artiklitest
lugeda midagi aktuaalset ulmest, samas kirjutab Sulbi neetult
normaalseid ajaloolisi ülevaateid.
Ühesõnaga,
kogumiku plussiks on see, et ta on ühtlase tasemega ja pole mingit
närvilist tõmblemist fantasy või õuduse või SF vahel (või siis
lihtsalt – seekordsesse numbrisse valitud lood on head).
Kaanekujundus on nagu on, mulle Krošetskini laad ei istu; kahju, et
Fantaasia koostöö Rostoviga jäi üürikeseks. Kergelt
triskaidekafoobina äratab pinevust järgmise Täheaja numbri
võimalik ilmumine, aga eks see ole mägede taga.
7 kommentaari:
Ka minul on kahju, et koostöö Rostoviga üürikeseks jäi, sest ta joonistab tõesti meisterlikult, aga noh, kui kunstnik esiteks tahab põhimõtteliselt teha teistsugust pilti kui see, mida kirjastaja tellib (tema tehtud kolmest Täheajast läks täppi kaks ja viiest Orpheusest kah kaks, ehk siis kokku 8-st vaid pooltel kordadel sain ma, mida tahtsin ning ta ise oli enim rahul just nendega, mis mulle niiväga ei istunud), ja teiseks, kui kunstniku meelest on normaalne, et ta kirjastust, millega ta koostööd teeb, regulaarselt sotsiaalmeedias kirub, pilab ja sõimab... noh, minu meelest ei ole see normaalne.
Aga õnneks olen ma ka Krošetskini piltidega täitsa rahul, need on taotluslikult kommertslikumad, mis pole üldse paha.
Mis puutub ülevaateartiklitesse, siis siin pole midagi parata, ma kirjutan sellest, mis mulle endale enam huvi pakub ja see valdavalt vanem ulme. Ehk siis need küsimused, kust on mingi motiiv alguse saanud, kes seda on kuidas käsitlenud, kes on keda mõjutanud ja kuidas mingi teema või nähtus ulmes on tekkinud ja arenenud. Ning pealegi. Uuem ulme... mida sellest kirjutada? :D Kaasaegse ingliskeelse ulme hetkeseisust ja probleemidest pole lihtsalt minul huvitav kirjutada, kuna uuema ulme teemadering ja käsitluslaad kaugeneb üha enam sellest, mis minule ulmes huvi pakub, mis aga tänasesse eesti ulmesse puutub, siis selleteemaline ülevaateartikkel koosneks valdavalt toorest sõimust ja hammastekrigistamisest :D Aga noh, Loterii rõõmuks, mis Täheaegu ja Orpheusi nii operatiivselt ja üldiselt täie tasakaalukusega kajastab, võin ju selle uuema eesti ulme hetkeseisu ülevaateartikli siis kommentaari lõppu kopi-peistida: «Triinu Meres kirjutab ikka kuradima hästi!»
Veel selle uuema lääne ulme kohta. Gardner Dozois on üht just 21. sajandi alguse moodsat ulmet esitlevat mammutantoloogiat arvustades küll mõnevõrra üldistades kuid siiski üsna hästi ära sõnastanud selle nn. vanema ulme ja tänapäevase ulme erinevused. Siit saab ka selgeks, miks mulle see nn. moodne värk ei istu ja miks ma ka uuema ulme puhul valin tõlkejuttudeks just selliseid tekste nagu Catherine Asaro jutt värskes Täheajas. Dozois ütleb: «Twentieth-century «Campbellian» SF — the sort published in John W. Campbell’s Astounding/Analog magazine of the ’30s, ’40s, and ’50s — was often about space travel, colonizing other worlds, space warfare, contact with aliens, and the far future. By contrast, most of these stories stay closer to the present, and many don’t leave Earth at all. Common topics include posthumans, interrogations of the nature and existence of human consciousness, and the exponentially expanding possibilities of information-processing and virtuality technologies.»
Lihtsalt mõtisklen endamisi ja juhuslikult, aga mis juhtuks, kui Nikkarev ühineks Täheaja seltskonnaga? Et tema koostaks aastas 1-2 tõlkenumbrit (tõsi küll, ei kujuta ette, kui palju Kultuurkapital oleks valmis tõlkeulme jaoks raha juurde andma)?
Saan küll aru, et tal eelkõige tähtis Skarabeusiga see aastane doos, aga ehk äkki-miski-võibolla-kuidagi.
Kaanekujunduste suhtes jään eriarvamusele, c'est la vie.
Noh, eksole, miks ma peaks Arvit oma liivakasti lubama? :P Ta avaldab ju oma iga-aastases Skarabeuse kogumikus ära oma aastase tõlkejõudluse ja noh, kulka ei toeta meil tõlkeulme avaldamist üldse... Ehk et ega Täheajas ei ilmu tõlkeulmet nii palju, kui ma vähegi välja suudan nuputada :D Vastupidi, kui minu teha oleks, siis ma võiks oma nimekirjad ette võtta ja koostada ise aastas mitu puhast tõlkeulme kogumikku, aga esiteks poleks Fantaasial eriti jõudlust neid välja anda (tõlkeõigused, tõlkijahonorarid, tõlkijate leidmine), puhtale tõlkekogule ei saa ju kulka raha taha, ikka tuleb seda igerikku eesti ulmet kah sisse võtta (okei, ma lahmin, Täheaegades on viimastel aastatel ikka väga häid algupärandeid ka ilmunud), siis saab lisaks eesti autorite honoraridele ka trükiraha kulkast küsida ja siis on mingi puhver, millega maksta kinni tõlkija töö ja autorihonorar jne. Aga et kui puhta kirjandusliku taseme poolest võtta, siis üks-kaks korda aastas ilmuvas Täheajas oleks normaalne eesti ulme ja tõlgete vahekord kolmandik/kaks kolmandikku praeguse neli viiendikku/üks viiendik asemel. Lihtsalt väga häid eesti ulme tekste aasta jooksul rohkem ei tule. Täpselt selline on tippkirjutajate kriitiline mass ja ega tippudel ju kah iga pall korvi ei lähe. Ehk et nii ulmelise elemendi kui kirjandusliku poole pealt vaadates pääseb eesti autor Täheaega ikka märksa madalama latiga, aga see praegune tasakaalupunkt ongi täpselt selline, mis meil seda asja edasi teha lubab. Kui me avaldaks 5 tõlkejuttu ja 1 algupärandi, oleks kulkale väga raske põhjendada, miks peaks lisaks sellele ühele eesti autori honorarile juurde maksma veel ka trükikulud. Mis aga puutub veel Arvisse, siis minu meelest on eesti ulmelugeja saanud Arvi tõlkevalikutest ikka märksa rohkem aimu ja osa kui minu omadest ehk et ma ei ole kindel, et ta nagu veel lisakanalit/väljundit vajaks ;)
No mina eelistaks igal juhul 5 algupärandi + 1 tõlke rutiini Täheaja puhul, sest noh, kui palju need tõlketekstid ikka panevad kaasa mõtlema (mis on üldse eesti keeles head tõlkekogumikud - "Lilled...", 1-2 Skarabeuse kogumikku, eks fänne ole nõukogude ulme kogudel); eriti nüüd, kui mõningaid ingliskeelseid antoloogiaid müüakse kohalikes raamatupoodideski.
Ja eks tõlkeulme puhul olene palju koostaja maitsest ja huvidest (sellest oled eespool kommentaaris viidanud); ja nagu Lukas on öelnud ulmebaasis, on saatesõnad pahatihti huvitavamad kui lood ise.
Aga jah, eks ole omaette küsimus, et kust neid algupärandeid võtta (eks mingi hetk proovin vaadata Tuumahiidu, näis, mis sealt silma torkab), see on arusaadav. Igal juhul hea, et selle kogumiku debüüdid pole miskid keskpärased või poolpüüdlikud tekstid.
Postita kommentaar