Lühidalt öeldes: eneseabiraamat matemaatika abil. Mis on
juhuslikkus ning kuivõrd on see mõõdetav või ennustatav. Mõõta
mingil moel saab, aga ennustada mitte. Tuleb vaid toimuvaga kohanduda
ja edu nimel tuleb proovida-proovida-proovida – ka seisev kell on
ööpäevas kaks korda täpne. Ühtlasi on see ülevaade matemaatika
ajaloost, kust toodud näidete peale peaks kulutama veidi rohkem aega
kui tavalise lugemiskiirusega neid läbides. Igal juhul, olgu
tervitatud eluterve skepsis kõiksugu soolapuhujate ja analüütikute
järelduste vastu – ikka sekkub juhus ja sellega tuleb käigu pealt
kohaneda.
Esimese tsitaadi taustaks niipalju: nimelt leidsid lennuinstruktorid,
et õpilaste sõimamisest on rohkem kasu kui nende kiitmisest – kui
peale ebaõnnestumist nägu täis sõimata, siis järgmine kord läks
õpilasel ikka paremini; kui aga peale erilist õnnestumist õpilast
kiita, siis järgmine kord pole ikkagi sarnast õnnestumist.
Mispärast?
“Vastus peitub nähtuses, mida nimetatakse regressiooniks keskmise suunas. See tähendab, et mistahes juhuslike sündmuste jadas järgneb erakordsele sündmusele – tänu puhtale juhusele – tõenäoliselt tavalisem sündmus.” (lk 21)
“Kumba on rohkem: kas kuuetähelisi ingliskeelseid sõnu, milles viies täht on n, või kuuetähelisi ing-lõpuga ingliskeelseid sõnu? Suurem osa inimesi valib ing-lõpulised sõnad. Miks? Sest ing-lõpulisi sõnu on lihtsam välja mõelda kui lihtsaid kuuetähelisi sõnu, mille viies täht on n. tõestamaks, et oletus on vale, pole siiski vaja tuhnida Oxfordi sõnastikus ega üldse osata loendada: kuuetäheliste, viienda kohal asuva n-tähega sõnad sisaldavad ka kõiki ing-lõpulisi sõnu. Psühholoogid nimetavad seda tüüpi eksitust kättesaadavuse veaks ehk heuristikaks, kuna minevikku taastades anname põhjendamatult suure kaalu mälestustele, mis on kõige elavamad ja seega kõige lihtsamini meenutatavad.” (lk 44-45)
“Veel üks suurte arvude seadusega seotud eksiarvamus on ettekujutus, mille kohaselt on sündmuse toimumise tõenäosus suurem või väiksem sõltuvalt sellest, kas see on juhtunud hiljuti või mitte. Arvamust, et kindla tõenäosusega sündmuse tõenäosus kasvab või kahaneb sõltuvalt sündmuse toimumise ajast, nimetatakse mänguri loogikaveaks.” (lk 126)
“Kui oleme mingi illusiooni haardes – või tegelikult, mil iganes meil tekib uus idee –, siis ei püüa me otsida uusi teid oma ideede ekslikkuse tõestamiseks, vaid hoopis tõestada nende õigsust. Psühholoogid nimetavad seda kinnituse otsimiseks ja see on üks suuremaid takistusi juhuslikkuse väärtõlgendustest vabanemise ees.
/-/
Asja teeb hullemaks see, et me mitte ainult ei otsi eelistatavalt kinnitust oma eelarvamustele, vaid ühtlasi tõlgendame suvalisi tõendeid oma ideed toetavatena. See võib olla suur probleem, sest andmed on tihti väheütlevad ning mõningaid mustreid ignoreerides ja teisi rõhutades suudab nutikas inimaju oma veendumusi tugevdada isegi veenvate andmete puudumisel.” (lk 227, 228)
“Lihtne on kokku mätsida minevikku seletavaid lugusid või rääkida enesekindlalt udustest tulevikustsenaariumitest. Et sellistes asjades on peidus omad lõksud, ei tähenda veel, et neid tegema ei peaks. Siiski saame tegutseda selle nimel, et end vaistu vigade vastu immuunseks muuta. Me saame õppida suhtuma skepsisega nii selgitustesse kui ennustustesse.
Saame keskenduda sündmuste ennustamisvõimele tuginemise asemel pigem võimele reageerida, sellistele omadustele nagu paindlikkus, enesekindlus, julgus ja püsivus. Samuti saame tähtsustada pigem vahetut muljet inimestest kui nende üleskiidetud minevikusaavutusi. Sel moel saab takistada arvamuste kujundamist automaatses deterministlikus raamistikus.” (lk 243)
err kultuur
ekspress
postimees
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar