Lugesin õhtujutuks ette ja sain hämmeldusega aru, et Charlotte on ju ilmselgelt emakuju ja Wilbur tüüpiline laps. Nooruses lihtsameelselt arvasin, et korduvad kinnitused nende kahe sõpruse kohta ongi puhas tõde, aga tühjagi. See on raamat emadusest. Selline sõber nagu Charlotte oleks paras masohhist, aga selline ema on esiteks täiesti mõistlik, teiseks täiesti mõistetav ja kolmandaks päris heade kasvatuspõhimõtetega emavariant.
"Hea küll," vastas Wilbur. "Ainult õpeta mind natuke, küll ma selle valmis teen. Kindla peale on võrku hiiglama vahva punuda. Mida kõigepealt tehakse?"
"Hinga sügavalt sisse," ütles Charlotte muiates. Wilbur hingas sügavalt.
"Nüüd roni kõige kõrgemasse kohta, kuhgu sa üles saad. Vaat nõnda!" Charlotte sööstis uksepiidale. Wilbur ukerdas sõnikuhunniku otsa.
"Väga hea!" ütles Charlotte. "Nüüd suru võrgunäsad millegi külge, kukuta end ülevalt alla ja lase samal ajal niit välja!"
"Mida sa seal üleval teed, Charlotte?"
"Ah, toimetan oma asju," ütles ta. "Toimetan nagu ikka."
"Kas see, mis sa teed, tuleb mulle?" küsis Wilbur.
"Ei," vastas Charlotte. "See tuleb vahelduseks hoopis mulle."
Lisaks on loos noor, titendusest kiiresti tüdinev ja meeste kannul minema kekslev emaversioon (Fern) ning mrs Arable, kes on nii klassikalisel-traditsioonilisel moel ema, kui olla saab.
Uskumatu, kui mööda see kõik minust lapsepõlves läks. Lapsed ei tea emadest ikka õhkagi.
Samas, ega emad kedagi suurt vist huvitagi.
Ainult teisi emasid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar